Juhtkiri
19. oktoober 2017, 18:23

Juhtkiri | Korruptsioonipesad kohalikes omavalitsustes (6)

Kuidas vaid näiliselt tegusate, heade ja ausate inimeste valimine linna või valda juhtima pole kuigi tõhus vahend korruptsiooni vastu, selgus vaid mõni päev pärast valimisi, kui kumbki hea häälesaagi saanud Tartu abilinnapead reformierakondlane Valvo Semilarski ja keskerakondlane Artjom Suvorov peeti korruptsioonikuritegudes kahtlustatavatena kinni.

Pole alust arvata, et selline ajastus oli teadlik valik valimisi silmas pidades – kapo ja prokuratuur viitavad, et kahtlustuste varasem avalikustamine oleks pärssinud uurimist. Küll aga annab see põhjust küsida, kas valimisvõitluses korruptsiooni vastu suuri sõnu teinud poliitikud on valmis vastutama ka tegudega.

Sõnades ollakse endiselt resoluutsed. Peaminister Jüri Ratas teatas kirjas erakonnakaaslastele, et Keskerakonnas pole kohta korruptsioonile ja nõudis abilinnapeade tagasiastumist. Sama nõudis Reformierakonna esimees Hanno Pevkur ja tema erakonnakaaslasest Tartu linnapea Urmas Klaas. Viimase puhul tõstatuvad küll samad küsimused, mida on reformierakondlased väsimatult küsinud Tallinna tegevlinnapea Taavi Aasa kohta: kas ta tõesti ei teadnud alluvate kahtlastest tehingutest, ja kas see pole piisav põhjus tagasiastumiseks? Ja kui seda ei küsi enam Reformierakond, siis kas sellepärast, et poliitilisele konkurendile kehtivad teised standardid kui omadele? Kui kolm Tartu abilinnapead viiest – sotsiaaldemokraat Kajar Lember peeti kinni juba aasta varem – on kahtlustatavad altkäemaksu võtmises, ei pruugi asi olla enam pelgalt kehvas inimeste tundmises.

Keskerakonna usutavust korruptsiooni hukkamõistmisel, rääkimata selle vastu võitlemisest, õõnestavad aga Edgar Savisaare aegsed praktikad, mis on visad kaduma isegi pärast endise juhi võimupositsiooni kaotust. Aasta alguses linna raha omastamises süüdi mõistetud ja vahepeal Sõle spordikeskuse (millele linna raha eest plakati püstitamine tõi süüdistuse kaela ka Priit Kutserile) arendusjuhiks saanud endine kesklinna vanem Alar Nääme on vaid viimane näide sellest, kuidas omade pattudele läbi sõrmede vaadatakse. Võimetus selliseid asju mitte lubada soosib kohalike omavalitsuste muutumist korruptsioonipesadeks.