Foto: TH
Kommentaar
19. oktoober 2017, 18:24

Mart Soidro | Tibusid loetakse sügisel

Kohalikul rindel muutusteta – nii võiks lühidalt kokku võtta pühapäevased valimised. Teatavate reservatsioonidega muidugi, sest nelja aasta eest toimusid valimised 215 ja nüüd 79 omavalitsusüksuses. Ka valimisaktiivsuses oli toona kõrgem: 2013. aastal 58, nüüd 53,4%.

Edgar Savisaare luigelaul

Kõige rohkem kõneainet on pakkunud Edgar Savisaare äärmiselt nigel valimistulemus. Tõsi, Savisaar oli Tallinnas üks neist 14, kes pääses volikokku isikumandaadiga. Võttis nii-öelda oma ära, aga sai võrreldes eelmise korraga üle 11 korra vähem hääli. Vedasin poolteist kuud tagasi ühe õllesõbraga suure koguse peale kihla, et Keskerakonna Lasnamäe valimisringkonna esinumber Mihhail Kõlvart saab Savisaarest vähemalt kaks korda rohkem hääli. Seda, et vanameister kaotab mantlipärijale peaaegu seitsmekordselt, ei osanud ma näha ka kõige vahusemates unenägudes. Aga kuna Savisaar kinnitas juba suvel, et kandideerib oma valimisliiduga Keskerakonna toetuseks (Postimees, 3.08.2017), pole kokkuvõttes lahti midagi. Jüri Mõisa nn Lasnamäe 40 000 lollist häälest sai Keskerakond 33 460 ja Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn 4901 häält. 2013. aastal sai Keskerakond Lasnamäel 80% häältest, nüüd koos erakonda toetava Edgari valimisliiduga 78,5%. Mõni mõis...

Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõis tunnistasid küll pärast valimisi oma rumalust, iseasi, kas selleks oli ilmtingimata vaja teha oma elu kõige suurem poliitiline lollus. Kuulanuksid nad kunagist kampaaniajuhti ja nüüdset Tallinna volikogu liiget Mart Luike, leidnuks 300 000 eurot mõistlikuma rakenduse.

Keskerakond sai volikogus absoluutse enamuse, aga juba spekuleeritakse, et nende olukorra teeb mõnevõrra raskemaks Savisaare volikokku saamine. „Keskerakonna ridades on terve hulk savisaarlasi,” olla oponendid nentinud (Eesti Päevaleht, 17.10.2017).

No ma ei tea. Savisaare tulemus peaks olema lakmuspaberiks isegi erakonna kurtidele ja pimedatele, kes veel pühapäevani uskusid, et isake teeb imet. Silmade avanemise päev? Võib-olla tõesti. Heimar Lenk kogus Põlvas 43 ja Peeter Ernits Nõo vallas 46 häält. Oudekki Loonele ei pruukinud veel tõetund koita, sest söaka savisaarlase 99 häält oli piisav, et tuua 17-liikmelises Antsla volikogus Keskerakonnale nende ainus mandaat.

Need on hoiatavad tulemused ning ma usun, et pärast pühapäeva on Keskerakond ühtsem kui kunagi varem. Ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Parteilise toiduahela liikmed ei pea olema tuulenuusutajad, et aru saada, kust poolt tuul edaspidi puhuma hakkab.

Silmakirjalik rõõm vähestest saadud häältest

Paljud poliitikaanalüütikud ennustasid juba enne valimisi, et pärast häältelugemist tunnevad ennast kõik võitjatena. Nii ka läks, erandiks vast vaid need, kes ei saanud ühtegi häält. 

Ma ei nõustu nende vaatlejatega, kes väitsid, et parteilased põrmustati ja „sõltumatud valimisliidud” tegid valimistel vägeva tulemuse. 2013. aastal said valimisliidud 143 964 häält (22,7%), nüüd aga 156 003 valija toetuse (26,8%). Ilus oleks mõelda, et need 12 000 lisandunud häält väiksema valimisaktiivsuse taustal kinnitavad kogukondliku liikumise ja asumiseltside peadpööritavat edulugu. Kui jälgida tähelepanelikumalt valimistulemusi linnades ja suuremates valdades, siis on siililegi selge, et erakonnad tugevdasid oma positsiooni esimeses ja n-ö maa sool teises kategoorias. Erandiks on muidugi Urmas Sukles ja tema valimisliit HaRi.

Endast ka. Kandideerisin 2013. aastal Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas ja tegin koos oma vägevate sõpradega enda arvates valijat kõnetava kampaania. Isegi Savisaar tunnustas mind kahel korral linnapeakandidaatide raadiodebatil Mustamäe puukütte sauna idee eest! Aga hääli sain vaid 221. Võitjate põlvkonnale teadmiseks: luuseri tunne oli! Seekord ma ei kandideerinud isiklikel põhjustel, aga algusest peale oli selge, et VTK-l ei lähe raskeks mitte üksnes valimiskünnise ületamisega, vaid ka eelmise korra tulemuse (4,01%) kordamisega. Milles asi?

Pealinnas napib lugupeetud ja väljapaistvaid inimesi, kes oleksid valmis kohalikel valimistel oma naha turule tooma ja valimisliitude nimekirjas kandideerima. Persoone, kes tekitaksid valijates äratundmisrõõmu ja tooksid sära silmadesse, tuleb otsida tikutulega. Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa tõestasid veenvalt, et raha pole valimistel peamine. Aga natukene on seda isegi kohalikel valimistel vaja. Paljud potentsiaalsed toetajad põrnitsesid VTK valimisnimekirja nähes ja nii mõneski võis tekkida isegi kahtlus, kas sinna pääsesid ikka parimatest parimad? Või äkki on seal ka juhuslikke möödakäijaid?

Pilk protokolli: Juku-Kalle Raid sai 937 häält. Üle 100 hääle veel tosin inimest. Aga 84-liikmelisest nimekirjast oli tervenisti 20 neid, kes said alla kümne hääle. Need kahvatud esinejad polnud sugugi kõik vanapoisid ega tüdrukud, kellel pereliikmeid või sugulasi poleks.

Siit ka lõpetuseks kivi Vabaerakonna kapsaaeda. Oma erakonnaga kohalikele valimistele mitteminemine võib pealtnäha olla õilis. Aga ma ei imestaks, kui 2019. aasta riigikogu valimiste eel tuleksid sedakorda IRLi liikmed neile aru pähe panema ja oma nimekirja kutsuma. Vaid kaks aastat tagasi oli olukord vastupidine: ASi Turu-uuringud küsitluse järgi toetas Vabaerakonda 15 ja IRLi 7 % küsitlenutest.