SUUR INTERVJUU | MARTIN REIM: tore, et mullu palle täis löödud värava üsna lukku saime (1)

„Viimasest mängust Bosniaga on kahju – tahtnuks sealt vähemalt viiki. Mingite asjadega võib rahule jääda, aga kui tahta eesmärki täita, tuleb sammuda edasi ja mängida paremini,“ võttis Reim oma emotsioonid lühidalt kokku.

Martin, mida tegid eelmise aasta 6. septembri õhtul, kui Eesti mängis Bosnias ja kaotas 0:5?

Kindlasti olin teleri taga ja vaatasin mängu. Ükskõik, kas olen ise otseselt meeskonnaga seotud või mitte, hoian alati koondisele pöialt. Ent isegi jalgpalli sees oleva inimesena on teleri vahendusel raske hinnangut anda. Sest ei tea täpselt, mis toimub meeskonna sees.

Kas polnud tunnet, see võib olla tolle peatreeneri Magnus Pehrssoni viimane mäng?

Oi, kindlasti ei mõelnud ma niimoodi!

Kuid ei läinud palju aega mööda, ja sinust sai uus peatreener. Mis siis tol ajal toimus meeskonna sees?

Ühel hetkel läks asi kiirelt. Aivar Pohlak (jalgpalliliidu president – toim) helistas ja tahtis kokku saada. Sõitsin samal päeval Saaremaale ja rääkisime. Ma ei mäleta, kas ta andis mulle mõtlemisaega, kuid ega seal midagi mõelda olnud, sest kui niisugune pakkumine tehakse, siis miks mitte end proovile panna.

Tahtsin saada ette suurema pildi: mis toimub meeskonnas, mis iga mängijaga eraldi. Järgmise mänguni oli ainult paar nädalat, vastane oli Gibraltar ja keegi ei anna andeks, kui sealt ei tule punkte. Ega olnud midagi katastroofilist, et tuleks kõik maha lammutada. Üritasime teatud asju lihvida-parandada, samas jäi päris palju alles.

Pärast sildtreener Pehrssoni palkamist anti mõista, et järgmine peatreener saab Martin Reimist. Kas juhendasid U21 koondist tundega, et oled kusagil vaateväljas olemas? Kui palju mõtlesid tol ajal A-koondisele stiilis, mida oleksin ise teisiti teinud?

Tagantjärele ma ei mäleta, et oleksin pärast A-koondise mänge, eriti kaotusi, analüüsinud, et küll ma teinuks nii ja naa. Mul oli U21ga piisavalt tegemist. Nägin, kui keeruline on Eesti mängijate valiku tingimustes saada head võistkonda kokku. Oli näha, et kui kõik paremad poisid on koos, on võimalik mängida. Niipea, kui keegi on puudu või liigub A-koondisse, jääb suur auk sisse.

Treener ei tea kunagi ette, kus ta järgmisel kuul töötab. Kui aeg tuli, olin valmis.

Kas teadsid juba varakult, et tood Mattias Käidi kohe meeste koondisse? Mattias on usaldust õigustanud ja tõusnud fännide üheks lemmikuks.

Pärast ametisse nimetamist tuli koondisemängijate ring üle käia. Igal treeneril on oma nägemus. Oli hea teada, mida nooremate mängijate võimed lubavad. Pidin proovima mitut uut mängijat. Ja on veel paar-kolm mängijat, kes liituvad varem või hiljem A-koondisega.

Kui saatsid Mattiase kohe Gibraltari vastu mängu, kas tundsid ka, et see otsus kätkeb endas riski?

Ma polegi niimoodi mõelnud. Kui ta poleks õnnestunud, siis võib-olla mõelnuksin, et võinuks kasutada kedagi teist. Olin Inglismaal näinud tema mänge Fulhami eest U23 liigas. Nende mängude tempot ja füüsilist heitlust nähes polnud mul kahtlust, et ta saab väga hästi hakkama. Pilt, mida nägin, veenis mind.

Ta on võistkonnale hea mängija, sest on kohusetundlik. Teeb asju, mida peab oma positsioonil tegema, ja vahel püüab ka ekstra teha. Ta on alustanud ründajana, on päris hea väravavaistuga. Kuid meil oli aasta alguses kõige keerulisem seis keskväljal. Mattias sobis sinna hästi. Kui seal mängijatevalik suureneb, avaneb võib-olla võimalus Mattiast ka veidi eespool kasutada.

Mattias on sinu esimest aastast fännide jaoks märgiline. Kui palju olete suhelnud Fulhami treeneritega? Kui palju teate sellest, kuidas Mattiasel seal läheb?

Eks ootame, et ta teeks järgmise sammu, Championshipi, ja saaks mängida esindussatsi eest. See annaks talle kindlasti palju juurde, ta on võimeline seal hakkama saama.

Mattiasega suhtleb rohkem Andres Oper (Eesti koondise abitreener – toim), kes käib vahel ka tema mänge vaatamas. Esindusmeeskonna treeneritega me pole rääkinud, küll aga duubli treeneriga. Klubis ollakse Mattiasega rahul.

Teine märgiline asi ses MM-tsüklis oli 1:8 kaotus Belgiale. Palun kirjelda protsesse, mis pärast seda mängu juhtusid!

Esmalt paari sõnaga sellest, mis toimus enne toda kohtumist. Meil oli kaks mängu kodus. Gibraltari vastu läks hästi. Seejärel küll kaotasime Kreekale, kuid mängulises mõttes lisas see positiivsust ja enesekindlust, et oleme võimelised palliga mängima ja olukordi tekitama – tagantjärele võttes lisas liiga palju.

Selle pealt läksime Belgiasse ja tegime riskantse plaani – tahtsime belglasi kõrgelt survestada. Nende tugevamad liinid on rünnak ja poolkaitse. Kui Belgia kohta nii öelda saab, on nende kõige kehvem osa kaitseliin. Tahtsime, et nad ei saaks palle hõlpsalt ründajatele toimetada.

Mängu alguses, kuni jõudu jagus, enam-vähem toimis. Siis lõid belglased paar väravat väga meisterlikult ära, kuid esimese poolaja seis 1:3 ei tähendanud veel katastroofi. Ent oli näha, et meie liinid vajuvad pressingut tehes liiga laiali, belglastel oli väga lõbus sööta.

Muutsime poolajal taktikat, võtsime pärast vaheaega kaitsvama formatsiooni 4-4-2. Kuid kõik hakkas meie vastu juhtuma – löögid, puuted, rikošetid, omaväravad… Jalgpallis ei saa ka võtta time-out’i vastase hoo pidurdamiseks (muheleb – toim).

Kindel oli see, et taktikaga läksime alt, mänguplaan ei toiminud. Pärast mängu järele vaadates nägime, et peame korra läbi käima algtõed, mida õpitakse noorteklassis, aga mida ka tippvõistkonnad aeg-ajalt meelde tuletavad.

Tihtipeale õpetavad kaotused palju rohkem kui võidud. Siis jälgid hoolikamalt, mis läks valesti.

Seis oli hull juba sellepärast, et terve eelmine aasta oli toonud suuri kaotusi. See näitas, et terve võistkonna kaitsemänguga peab midagi ette võtma. Küprose-mänguni jäi viis kuud, mõtlesime oma plaani välja ja tekkis see pooleldi viiemeheline kaitseliin, kus Karol Mets vajub allapoole. Too matš polnud ideaalne, kuid saime vastase ohjatud (Küprosel mängiti 0:0 – toim). Kohe otsa tuli kohtumine tugeva Horvaatiaga. See plaan toimis ka seal, nii ta jäi ja hakkasime seda timmima.

Mis on esimesest aastast sinu jaoks märgilised asjad-arengud?

Eelmise sügise kolmes valikmängu Gibraltari, Kreeka ja Belgiaga löödi kokku meile kümme väravat. On hea meel, et sel aastal panime oma värava suhteliselt lukku. Mängijad on kaitses muutunud enesekindlamaks. Võõrsil peetud mäng Kreekaga oli kindluse tõstmiseks väga hea.

Iga mängijate liikumisega võetakse kusagilt midagi ära. Ees jäi jõudu vähemaks, nüüd tuleb – kui kaitse peab – mäng-mängult mehi rohkem rünnakule kaasata ja püüda ründavamalt tegutseda. Praegu oli kaitsepool tähtis.

Saite alagrupis Küprose ees neljanda koha. Küpros tegi kahe aasta eest hea EM-tsükli, näitas, et suudab lüüa Bosniale kolm väravat. Meile lõi aga kahe mänguga null väravat. Kas oled sellise võistkonna edestamise üle uhke?

Võib-olla tõesti on Küprost natuke alahinnatud. Meie õnneks jäid mängud Küprosega sellesse aastasse. Kui nendega tulnuks mängida eelmise aasta septembris, võinuksime kaotada. Neil on head, tehnilised mehed, neile meeldib palliga mängida.

Mul on hea meel, et suutsime eriti kodus nullida nende mängu täiesti ära. Nende tehnilisest söödumängust ei jäänud peaaegu midagi järele (Eesti võitis 1:0 – toim). Suutsime oma taktika peale suruda. Võõrsil polnud mäng sama hea.

Küprosega peetud mängude üle on hea meel, aga nagu alguses ütlesin, tahtnuks ka kodus Bosnialt punkti kätte saada – kui teeme vastastele kingitusi, on keeruline võita.

Formatsioon 5-4-1 meenutab palju 1990ndaid, kui mängisid ise ja islandlasest treener Teitur Thordarson tuli Eestisse väga selge sihiga esmalt oma värav lukku panna. Kas oled võtnud tollest ajast midagi nüüd treenerina ise kaasa?

Teitur tuli ja tegi meile selgeks liinikaitse. See viiene liin töötab nüüd tegelikult täpselt samamoodi, viiekesi saab katta veel laiema osa väljakut, oma tagalat on kergem kaitsta. Kuid see liin on viiene ainult kohati, sageli on keegi kaitsjatest kusagil pressingut tegemas, kohati muutub see 4-5-1-ks,  pressingusse võib julgelt minna. Põhimõtted on tõepoolest samad, mida Teitur Thordarson õpetas.

See formatsioon muutis mängu iseloomu, mis mängijad millisel positsioonil tegutsevad. Kui meie käes on pall, jääb taha kolm meest, ääred liiguvad kõrgemale. Mingil hetkel võime mängida 3-4-3 või isegi 3-2-5, väga ründavalt.

Millist tüüpi mängijatest koondis kõige enam puudust tunneb?

Kindlasti on vaja suuremat ringi koondisekandidaate. Et iga vigastus või kollane kaart ei tekitaks auku, probleeme. Meil oli probleeme tipuründes, sinna leidsime nüüd [klubis keskkaitsjana tegutseva] Joonas Tamme näol „hädavariandi“.

Kostja [Vassiljev] on hea väljakunägemise, loovuse, jalaga – temale oleks vaja sama tüüpi vahetust. Mis seal salata, tahaks igale positsioonile mängijaid juurde. Näiteks ründajaid, et saaks väljakule panna mehe, kes on kõige paremas hoos, praegu paneme mehe, kes on olemas.

Kas seate nüüd eesmärgiks pääseda Rahvuste liiga või valikturniiri kaudu 2020. aasta EMi finaalturniirile?

Kindlasti on see eesmärk. Kui läheme valiksarju mängima, siis sihiga jõuda finaalturniirile. Rahvuste liigas pole kerge, meie grupi 15 meeskonnast saab EMile ainult üks, ning kõigi vastaste reiting on meie omast kõrgem. See on jällegi koht, kus võidelda. Juba poolfinaali jõudmine oleks hea tulemus. Ka nõrgimas grupis poleks edasipääs garanteeritud, seal on pinged suuremad. Tugevamas grupis saab minna veidi pingevabamalt mängima.

Oluline on ka see, et mängijad pääseksid koduklubides platsile. Koondises on meestel vaja eelkõige teadmist, mida väljakul teha, peame neil särtsu sees hoidma. Tähtsaim, et pea ja keha oleks väljakul puhanud.

Kui võrrelda U21 koondist viie või kümne aasta taguse ajaga – kas järelkasv on läinud edasi?

Meil on ühed aastakäigud paremad kui teised. Tundsin seda enda peal hästi. Kui alustasin U21 koondisega, 1992/93 aastakäiguga, startisime väga hästi. Kaotasime hiljem finaalturniirile jõudnud Taanile 0:1, mängisime võõrsil Bulgaariaga 1:1, Sloveeniaga 1:0, Venemaaga 0:1 – olime väga võitlusvõimelised.

Järgmisel aastal võeti neli mängijat A-koondisse – kui nad seda väärivad, siis peabki võtma! Pluss neli-viis mängijat said disklahvi, 8-9 mängijat kadus – ning saime 0:8 Taanilt, 1:7 Sloveenialt… See näitab, kui õhuke meie mängijate valik võib olla. 1994/95 aastakäik oli küllalt hõre, 1996 on parem. Aastakäigud käivad lainetena.

Sinu elu ei koosne ainult koondisest. Terve hulk noori käib Viimsis sinu jalgpallikoolis, kuidas sellel läheb?

Suures pildis arvan, et normaalselt. Alati tahaks paremat. Ma ise ei jõua enam treeneritööd teha, vaatan rohkem, et klubi toimiks. Ei saa öelda, et klubi oleks väike – 400 last –, kuid me ei saa võimalustelt-vahenditelt end võrrelda Flora, Levadiaga. Otsime edasi võimalusi saada endale sisehall, staadionile tribüün, et rahvas saaks tulla mänge vaatama, tõsta esindusmeeskonna taset, et noored ei peaks suurtesse klubidesse ära jooksma.

Kuidas jagad end „tavalisel“ nädalal, kui palju nõuab aega koondis, kui palju kool, kui palju jääb muule?

Peab jääma, pere ja lapsed nõuavad oma aega. Eks jalgpallikooli ja koondise asju oleks teha 24/7. Kooli ülesandeid olen andnud teistele inimestele. Koondiseasjad käivad lainetena – näiteks kui mängud on tulemas, keskendun täielikult koondisele.

Sul on tänavu esiliigas Viimsi meeskonna eest kirjas 14 mängu, 550 minutit, värav ära löödud. 40. sünnipäev on ammu ära olnud, millises vormis oled ise?

Võiks paremas olla! (Naerab – toim) Mängin vastavalt vajadusele keskkaitses, poolkaitses või ründeski.

Kuidas laed akusid?

Teen muud sporti ka, käin jooksmas, sõidan ratast, Viimsis on hea veekeskus. Vahel vahid kodus lihtsalt telekat. Kodus on aed ka, siis tegevust jätkub. Mulle meeldib õues olla, niita, pügada. Juba mängijana sain sellest värskendust. Maamärgi esindajana saan näpud maas olles jõudu.