KINOPLAKAT NÕUKOGUDE EESTIS: väljavalitud kunstnikele kopsakas lisasissetulek (7)

Narva maanteel asunud filmilaenutuse- ja reklaamivalitsuses töötas Pärn 1979.–1989. aastani ja sel ajal käis tema kui vanema kunstilise toimetaja käest läbi sadu 60 x 90 cm mõõdus ja ofsettrükis plakateid ning tuhandeid niinimetatud trammiplakateid. „Minu tellida ja vastutada oli kogu Nõukogude Eestis trükitud kinoreklaam,“ ütleb Pärn.

„Pidin kontrollima, et kunstniku tehtud kavand sobiks trükikotta viimiseks ja et see oleks tehniliselt teostatav. Võttes arvesse tollaseid trükivõimalusi ja eelarveid, said ofsettrükis plakati vaid tähtsamad filmid, eelkõige kodumaised linateosed. Ülejäänud trükiti filmilaenutuse- ja reklaamivalitsuse keldris tsaariaegsetel trükimasinatel tsinkograafias ühe- või kahevärvilisena. Põhiliselt tiražeeriti väikseid trammiplakateid, mis rippusid trammiakende kohal ja mida vahetati selle järgi, mis film parajasti ekraanil oli.“

Kuna ofsettrükis, aga ka trammiplakatite kavandite eest maksti korralikku honorari, oli see tööots kunstnikele põhitöö kõrvalt tulus lisateenistus. „Andsin kunstnikule kinokomiteest saadetud materjalid, fotod ja linateose sünopsise, mis said kavandi lähteaineks. Üks asi oli see, kellele mida teha sobis, aga veel tähtsam oli täpsus,“ rõhutab Pärn.

„Kunstnik pidi kinni pidama tähtaegadest. Tegema viie või seitsme päevaga kavandi kokkulepitud kuupäevaks ja kellaajaks. Kui ta alt vedas ja kokkulepitud ajaks kavand lauale ei ilmunud, polnud midagi teha, edaspidi ta haltuurat minu käest enam ei saanud ja nimekirjast tuli võtta järgmine kunstnik. Tänu sellele töötas süsteem nagu Šveitsi kell. Sest kui pidid kedagi ootama ja jäämagi ootama, oli kuri kaelas. Pidin ju arvestama, kui palju kulub aega trükkimiseks. Sellepärast ei saanud kunstnik venitada ja kõik toimis nagu riik riigis.“

Oli vähemalt 30 potentsiaalset filmiplakatisti, aga iial polnud nii palju uusi filme. „Nii et konkurents toimis. See stimuleeris tegema korralikku tööd ja mul oli võimalus kasutada kunstnikke, keda sai usaldada ning seega ka paremini tasustada. Minu harjutatud süsteemiga harjusid kõik ära, sest kõigil oli lisaraha vaja,“ märgib Pärn.

Ta meenutab: „Minu kui kunstilise vanemtoimetaja kuupalk oli 140 rubla, aga väikese trammiplakati kavandi honorar oli kuni 35 rubla, hea ja kiire tegija joonistas paari selle tunniga. Suur plakat, 60 x 90 mõõdus, võttis mõistagi kauem aega. Ent sellega oli võimalus ka rohkem mängida ja heas mõttes kunsti teha. Suure plakati kavandi eest maksti 70–80 rubla honorari, mis oli pool kuupalka. See ei olnud põhielatis, aga väga tugev lisateenistus motiveeritud kunstnikule.“

Töötas enesetsensuur 

Eugen Tamberg, kelle sõnul jäi tema kontole 80ndatel alguses hulk väikseid trammiplakateid ehk filmiinimeste keeles tramvaikasid ja umbes viis suurt ofsettrükis plakatit, mäletab, et ühe kavandi eest sai ta lausa 160 rubla honorari.

„Millise konkreetse plakati eest, ma kahjuks ei mäleta, aga see oli väga korralik, lausa ülemuse palk. Pärast honorari kättesaamist käisime pidutsemas,“ teab ühtlasi televisioonis kunstnik-lavastaja ja kostüümikunstnikuna tegutsenud mees.

„Tavaliselt sain ma filmilaenutuse ja reklaami valitsusest paar filmi reklaamfotot ja sünopsise ning nende andmetega piirdudes tuligi plakat tähtajaks valmis teha, sest ma ei mäleta, et mulle oleks kunagi näidatud filmi ennast,“ tunnistab Tamberg.

Kuigi Nõukogude ajal käis Glavliti valvsa silma alt läbi kõik, mis tollal trükivalgust nägi, ei mäleta Jaan Pärn, et temal tulnuks tsensoritega tegemist teha. „Glavlitiga polnud mul absoluutselt mitte mingit kokkupuudet,“ väidab ta.

„Niipalju mõistust mul peas muidugi oli, et sinimustvalget või palja tädiga plakatit poleks ma trükkida lasknud ning selliseid kavandeid ka ei toodud. Igatahes mina ei käinud trükiseid kuskil kinnitamas. Võib-olla käis seda tegemas meie firma peakunstnik Ülo Teder ja võib-olla oli temal Glavlitiga kokkupuutumist. Aga kui ta oleks nende uksele pidevalt koputanud, kostunuks see ka minu kõrvu.“

Samas kinnitab Eugen Tamberg, et kõik kavandid said trükiloa alles pärast tsensori kadalippu. „Oli ka neid, mis tagasi lükati. Kes tahtis, võis mingit poliitilist akti näha värvikombinatsioonis või oli mõni kujund natuke kahtlane. Juhtus, et kavandit tuli korrigeerida,“ ütleb Tamberg.

Igal kinol oma kunstnik

1950.–1980. aastatel oli igal suuremal kinol oma kunstnik. „Nii oli oma kunstnik kinol Kosmos, aga ka Sõprusel, Forumil, Pioneeril ja teistel Tallinna kinodel ning nende kunstnike ateljee asus kunagi Tallinna ärikeskuses Harju tänavas, mis on rahvasuus tuntud Ameerika ärikeskusena,“ selgitab Jaan Pärn.

„Samas majas, kus kunagi teisel korrusel tegutses Tallinna varietee ja esimesel korrusel oli kohvik Tallinn. Et majas oli tollal vaid üks ventilatsioonisüsteem, hiilgas kunstnike ateljee sellega, et nende tualetis hõljus permanentselt sooja kringli lõhn. Seal ateljees valmisid plakatid, mis seisid stangedel kinode ees ja mida maaliti käsitsi. Sest möödasõitjale pidi olema täpselt näha, mis film kinos parajasti jookseb.“