Kommentaar
23. oktoober 2017, 18:21

Toomas Alatalu | Hispaania rääkimata lood (4)

Ajal kui Kataloonia iseseisvumisotsusega sündinud revolutsioonikriis kulgeb teoorias ettenähtud radadel (ja mis saab lõppeda nii iseseisvuslaste kui ka vastaliste võiduga), on kasulik oma teadmisi täiendada selle peaosaliste osas.

Laias laastus etendab Hispaania peaminister Manuel Rajoy Euroopas samasugust rolli nagu tema ideoloogiline mõttekaaslane Angela Merkel. Pean silmas seda, et kui viimane, täpsemalt küll tema kantseleiülem pani kogu Euroopa Liidu augustis 2015 sundseisu teatega, et Saksamaa võtab vastu miljon põgenikku, siis läksidki nad Vahemere kallastelt Saksamaa poole teele. Teised liikmesriigid pidid seda otsust solidaarsuse põhimõttest johtuvalt aktseptima ja puhkeski see, mida poliitkorrektselt nimetatakse rändekriisiks, mitteametlikult sundkvoodipagulaste probleemiks.

Sarnase seisu on Kataloonias sünnitanud samuti vaid üks partei – Rajoy juhitud Rahvapartei (Partido Popular, PP) ja käis see nii. 2005. aastal taotles Kataloonia, et täiendataks 37 aasta eest diktaator Franco surma järel kirjutatud autonoomiaseadust ja saavutas selle koostöös toona Hispaaniat valitsenud sotsialistliku partei (PSOE) juhi, peaminister José Luis Rodríguez Zapateroga.

Frankistide järeltulijad

Hispaania parlamendis toetasid uut autonoomiaseadust kõik erakonnad peale PP,  kes kaebas uue seaduse konstitutsioonikohtusse. 2010. aastal tühistas viimane häältevahekorraga 6:4 (kusjuures kolme kohtuniku mandaat oli aegunud) seaduse 223st paragrahvist 14 ja tegi veel 27 ümber – mõistagi  just tundlikud ja põhimõttelised kohad (eitus väitele „Kataloonia on rahvuspiirkond“ jmt).

Katalaanid reageerisid raevukate protestidega, ent kuna sotsialistide juhtimisel olid maha võetud suur hulk Franco monumente, alustati frankismi ohvrite tuvastamist jmt, siis võitis järgmise aasta üldvalimised suurelt PP kui toimuvast ehmunud ja end taas mobiliseerinud endiste partei.

Asja iva on selles, et kui küsida – kus on esindatud aastail 1939–1976 riiki valitsenud režiimi tegelased ja sama ideoloogia toetajad, siis on see vaid PP (Hispaanias pole nn paremäärmuslaste parteisid) , mille 1976. aastal rajasid Franco kauaaegsed ministrid. Algul kandis ühendus Rahvaliidu nime, 1989. aastal sai selleks PP ja nende üritustele minnes pole raske tabada hingamist – tugev käsi tagab kuulekuse ja teeb lõpu teisitimõtlemisele.

Olgu lisatud, et Hispaania üleminekut diktatuurilt demokraatiale suunati võimaluste piires väljastpoolt ja eesmärk oli kaheparteilise süsteemi loomine. See ka õnnestus pärast diktatuuri ajal raja taga eksiilis olnud sotsialistide ja kommunistide tagasipöördumist ja ühinemist vastasrindeks režiimist väljakasvanuile.

2011. aastal võitis PP Rajoy juhtimisel 186 kohta 350-liikmelises esindajatekojas sotsialistide 110 vastu. Alamkotta mahtus veel neli traditsioonilist väikeparteid. PP suurest võimust hoolimata hakkas Kataloonia talle söakalt vastu – 2013. ja 2014. aastal korraldati esimesed omaalgatuslikud rahvahääletused, kus aeti õigust taga veel Hispaania raames.

2015. aasta uued üldvalimised tõid välja selle, millega katalaanid olid arvestanud – PP kaotas ainuvõimu, sest ta sai vaid 123 kohta, edu ei saatnud ka liidrit vahetanud sotsialiste – 90 kohta. Küll aga tuli parlamenti kaks protestiliikumistest välja kasvanud uut suurparteid – Podemos (Me Suudame) ja Ciudadanos (Kodanikud) vastavalt 69 ja 40 kohaga. Teisisõnu, Hispaanias lõi läbi samasugune traditsioonilise poliiteliidi vastane laine nagu USAs, mujal Euroopas ja ka Eesti 2015. aasta riigikogu valimistel.

Kuna Rajoy ja sotside uus liider Pedro Sanchez ei suutnud omavahel kokku leppida ja nendega polnud nõus liituma ka uustulnukad (sama näeme Eestiski Vabaerakonna ja EKRE puhul), jätkas Rajoy võimul vähemusvalitsusena ja korraldas uued valimised 2016. aastal.

Lõhki mis lõhki

PP esindus pisut suurenes – 137, sotside oma kahanes 85-le, Podemos sai 71 ja Ciudadanos 32 kohta. Sedapuhku olid sotsid valmis Rajoyd toetama, mis viis samas 15 sotsi nii-öelda siseopositsiooni, küll aga oli Ciudadanos kärme oma toetust valitsusparteile pakkuma. Sama seis püsib ka 1. oktoobri rahvahääletusega puhkenud vastuseisust alates.

Hispaanias on tegu klassikalise ülemkihtide kriisiga, sest võimuladvik on lõhki mis lõhki – Rajoy juhib tegelikult vähemusvalitsust, millele Merkel ja Co nõuavad solidaarsusest johtuvalt tingimusteta toetust isegi repressioonide kasutamise korral.

Suurem osa sotsialistidest teda toetab, algul suurte kõikumistega – 2. oktoobril nõuti näiteks asepeaministri asendamist ja üleriigiliste valimiste korraldamist, ent pärast ELi hoiaku selgumist – ühtne Hispaania – valitsust enam ei rünnata.

Ciudadanos on tingimusteta ja eriti agaralt valitsuse taga – just tema nõudis kohe 155. paragrahvi käivitamist jmt. Podemos on aga algusest peale raiunud, et kriis tuleb lahendada dialoogis Katalooniaga ehk siis räägib sama, mida katalaanid.

Antud seisust tulenevalt viis Rajoy lahenduste vormistamise senatisse, kus PP-l on enamus (145 kohta 266st), ent kus toimetamine nõuab aega. Sestap peab senati komisjon tegema eelotsuse teisipäeval ja täiskogu saab seda hääletada reedel ja raske on öelda, kuhu see päev-päevalt käiv positsioonisõda selle nädala lõpuks välja jõuab.