Naistekoondise juurest sünnilinna siirduv Indrek Zelinski: tundsin puudust igapäevase juhendamise praktikast

Otsus oli lihtne ja raske samal ajal. Kuigi Zelinski hinges kipitas suve keskpaigast saati soov igapäevaselt mängijatega tööd teha – mis koondises ilmselgelt pole võimalik –, ei tahtnud ta jalgpalliliitu oma lahkumisega raskesse seisu panna. Ent alaliit suhtus olukorda väga mõistvalt ning Zelinski on selle eest neile äärmiselt tänulik.

Tänavu meistriliigas palliva, kuid järgmiseks hooajaks esiliigasse langeva (kui Sillamäe Kalev oma rahaasjad korda saab ega litsentsi kaota) Vapruse juhtkond võttis endise ründetuusaga ühendust umbes kuu aega tagasi. Mingist moosimisest pole juttugi, osapooled leidsid nobedalt ühise keele.

„Klubitreeneri töö on minu jaoks palju huvitavam, sest annab võimaluse iga päev mängijatega tegeleda,“ sõnas Vaprusega kolmeks aastaks käed löönud Zelinski telefonitsi Õhtulehele. „Ja kui on võistlusperiood, saan igal nädalavahetusel oma töö peegelpilti vaadata. Tundsin, et just seda ma praegu vajan. Kaks asja jooksid paralleelselt ja ühel hetkel teed ristusid.“

Kusjuures UEFA Pro litsentsi omav Zelinski on varem vaid aastakese meeste satsi tüürinud – aastal 2011 IV liigas FC Levadia kolmandat võistkonda. Aastatel 2012-15 oli ta Levadia meistriliiga meeskonnas Marko Kristali abiline. Pärast seda töötas jalgpalliliidus noortetöö tehnilise direktori ja U18 noormeeste koondise peatreenerina kuniks möödunud detsembris jõudis naistekoondiseni.

Pisut vähem kui aastaga pidasid meie parimad piigad 11 kohtumist, millest võideti vaid üks ja viigistati neli. Too periood oli äärmiselt õpetlik eelkõige selles vallas, kuidas lahendada amatöörvutiga paratamatult kaasnevaid ootamatuid probleeme, nagu mängijate puudumine isiklikel või tööalastel põhjustel. Kogemus, mis tuleb kahtlemata kasuks ka Vapruse juures.

Ometi jõuab jutt ringiga tagasi selle juurde, kui väga meeldiks Zelinskile iga päev oma hoolealustele tarkusi edasi anda. „Tundsin koondise juures puudust igapäevase juhendamise praktikast. Kui naistekoondis hakkas jälle kogunema, siis võttis aega, enne kui normaalselt treenerirütmi sisse sain.“

Küll aga avaldab ta siirast tänu kõigile, kellega ses ametis kokku puutus. „Nägin väga palju positiivset. Tüdrukud ja naise on olnud tublid. Kuigi resultaadid räägivad mulle vastu, siis tüdrukud mängisid oma taseme maksimaalselt välja. Kui tulemus oli negatiivne, siis järelikult see oligi meie hetkeseis võrreldes vastasega.“

Et uus töökoht asub Pärnus, Zelinski elukohast ümmarguselt 130 kilomeetrit Läti pool, polevat probleem. „Ema-isa ja õe perekond elavad Pärnus. Iga päev ei hakka [tagasi] sõitma. Eks saan Tallinna ja Pärnu vahet pendeldada küll. Õnneks Maanteeamet muudkui remondib ja teed lähevad paremaks. Tund-poolteist Tallinna ja Pärnu vahet sõita annab hea võimaluse oma mõtteid mõlgutada ja mõelda asjadele, millele segavas keskkonnas on raske keskenduda.“

Kas Vapruse ülevõtmine on esimesi samme uue Eesti tipptreeneri kasvamisel, ei osanud Zelinski tänasel päeval öelda. „Ma ei saa vastata „ei“ ega „jah“. Mulle meeldib treeneriamet. See on raske, aga huvitav ja palju väljakutseid pakkuv. Iga jalgpallur ja treener tahab häid resultaate. Nii ka mina. Aga kas õnnestub, seda näitab aeg.“

Hooaja lõpuni juhendab Vaprust Marko Lelov, kes asus sellesse ametisse 2015. aasta alguses.