EESTLASTE ÜRGMURE: pole raha, pole ka naeratust (28)

Et tegemist on üpris uue ettevõtmisega, pole abisaajaid veel kuigi palju. Praegu on fondil jaksu toetada viit hädas inimest. Suure osa eestlaste suu kordategemiseks oleks vaja aga tuhandeid eurosid.

Meelika mured hammastega algasid juba lapsepõlves. „Kui olin väike, juhtus õnnetus – ma kukkusin ja murdsin hambad,“ räägib ta. „Mul olid toona küll piimahambad, aga tõenäoliselt kahjustas kukkumine ka veel tulemata jäävhambaid, sest nii, kui need ilmusid, hakkasid kohe lagunema. Vähemalt arstid arvasid, et see võis olla traumast tingitud.“

Eeskujulik suuhügieen ja korralik hambaarstide juures käimine ei aidanud – esihambad muudkui lagunesid ning plomme vahetati ikka ja jälle. „Need läksid aina suuremaks ja suuremaks ning aeg-ajalt tulid ära. See ei olnud mugav tunne, sest oli ju näha, et naeratus jätab soovida.“ Lõpuks ei saanud plomme enam asendada ja tuli kroonid panna. Praegused on Meelikal juba kolmandad.

Ta ütleb, et on oma 36 eluaasta jooksul käinud hambaarsti juures rohkem kui kõigi teiste tohtrite juures kokku. „Ja ma tean, millised on kulutused, kui tahad naeratuse korda saada,“ kinnitab ta. „Kümme aastat tagasi maksin kahe ülemise esihambakrooni eest üle 15 000 krooni (ehk umbes 1000 eurot). Maksin selle õppelaenust, sest nii suurt summat polnud lihtsalt kusagilt võtta.“

 Suudluseks sobimatu suu

Hambaarstid ja terviseedendusametnikud väidavad küll, et ilusaks hambareaks piisab peaasjalikult korralikust suuhügieenist, kuid paraku on taevaisa kinkinud mõnele tõeliselt kehvad hambad. „Pealegi, kelle hambad on juba lagunenud, nendele ennetus- ja teavitustööst ei piisa,“ sõnab Meelika.

 Ta näitab telefonist fotot, mille hiljuti sai. See on pilt ühest oi-kui-koledast naeratusest: pooled hambad on puudu, ülejäänud viltu ja kaariesest kahjustunud. „See on 27aastase noore Eesti naise naeratus,“ sõnab Meelika mõtlikult.

Pika sotsiaaltöökogemusega naine rõhutab, et enamasti ei ole tegemist inimese hoolimatusega, et hambad käest on lastud. Paljudele on hambaravi lihtsalt liiga kallis.

 „Siin pole kohane rääkida prioriteetide seadmisest. Kui sa saad 300 eurot pensioni või 500 eurot palka, mida pead jagama mitme pereliikme vahel, siis käib tõsisem hambaarstivisiit ilmselgelt üle jõu,“ sõnab Meelika. „Sest kui on valida, kas ostad lastele süüa või lähed hambaarsti juurde, siis… Ilmselgelt on lapsed esimene valik.“

Ta ütleb, et riigi 30eurone hambaravitoetus on küll väärt värk, kuid kui hambad on juba korrast ära, pole sellest erilist abi. „Selle 30 euro eest vaatab hambaarst su hambad üle ja annab diagnoosi,“ tõdeb Meelika. „Keskmistki sissetulekut saavatel inimestel on raske hambaravi eest tasuda, kui neil on vaja mitut krooni või implantaati – see tähendab, et korraga tuleb hakkama panna hea mitu palka.“

Annetuse heategevusfondile Naeratuse Eest saab teha pangakontole EE217700771002430703. Lisainfot fondi tegevuse kohta leiab aadressilt  www.facebook.com/naeratuseeest ja  www.naeratuseeest.ee.

Mis muutuks, kui saaks taas naeratada?

Meelika ütleb, et nende toetuse taotluse ankeedis on ka küsimus, mis inimese elus muutub, kui ta saab terved hambad ja ilusa naeratuse. Õhtuleht tsiteerib mõnda vastust.

* „Ma ei saa puuduvate ja valutavate hammaste pärast hästi süüa,“ ütleb töövõime kaotanud viiekümneaastane mees, kelle kuusissetulek on napilt üle 200 euro. „Terved hambad võimaldaks mul korralikult süüa. Praegu tunnen ka alaväärsuskompleksi, kui suu lahti teen. Ma soovin, et ma julgeks ja tahaks taas inimestele naeratada.“

* „Põen keelevähki ja seetõttu pean sageli linnas arsti juures käima. Sõidu peale kulub palju raha ning ülejäänud kulub maksudele ja toidule,“ ütleb teine viiekümnendates mees. „Haiguse tõttu ei saa ma isegi tavalist toitu süüa. Hetkel ei ole mul ühtegi hammast ja keelt on opereeritud, nii et minu kõnest on väga raske aru saada. Raviarst on peale operatsiooni soovitanud hambad suhu panna, et kõnest oleks selgem aru saada. Iga kontrolli käigus tuletab ta mulle meelde, et see on väga tähtis, et hambad oleksid suus, kuid seni ei ole jätkunud mul rahalisi vahendeid, et hambad suhu saada.“

*Üks naine aga, kes on kaotanud mehe, loodab, et ehk toob uus naeratus tema ellu ka uue armastuse. „Oleks mul hambad korras, ei peaks ma ennast enam häbenema ja suhtlemine muutuks lihtsamaks,“ unistab ta. „Ka söömisega on hetkel raskusi. Naeratada pole ma saanud juba ammu ja loodan, et tervete ja korralike hammastega leiaksin endale ehk ühel päeval uue armastuse.“

* Meelikale meenub ka kiri ühelt naiselt. „Nõukaajal oli hambaarst teinud tema ravis vea ja naisel tekkis niinimetatud hambagangreen. Ka temal ei ole praegu esihambaid. Mõni aasta tagasi, kui ta töövestlusel käis, öeldi talle näkku (tema enda kirjutatud sõnad): „Kuidas te julgete siia tulla?! Suu nagu surnuaed. Mingeid narkomaane me siia küll tööle ei võta!““