„See kõik käis nii kähku – ma ei saanud kohe arugi, et mind on pussitatud.“ (232)

„Kaks meest tulid mulle kättpidi kallale, kolmas rebis mu seljakoti ja pani jooksu. Ühel hetkel ma tundsin, et käsi kipitab. Katsudes sain aru, et nahktagi varrukas on lõhki. Siis sain aru, et ka pusa ja T-särk on katki ning lõpuks märkasin noahaava,“ kirjeldab Eesti ehitusmees, kuidas kolm mustanahalist meest talle öises Helsingis kallale tungisid.

Pereisa Andrus (nimi muudetud - G.R) on põhjanaabrite juures ehitustöid tegemas käinud juba mitu aastat. Kuna pere elab Eestis, on tema jaoks edasi-tagasi laevasõit muutunud elu osaks nagu tuhandetel teistelgi Soome tööle käivatel eestlastel.

Nii ei osanud ta midagi karta ka 15. oktoobri öösel Helsingis laevalt maha astudes. Laev jäi küll 1,5 tundi hiljaks, kuid Andrus lootis siiski viimasele trammile jõuda, et sellega omakorda bussijaama sõita. Elab ta ju Helsingist mitukümmend kilomeetrit väljas.