FC Flora mängijate võidurõõm Tallinna udus.Foto: Alar Truu
Spordiblogi
30. oktoober 2017, 00:05

Siim Kera | Stiilne nohik Flora ei rahmelda (7)

244 päeva enne laupäeval toimunud ning Florale 11. Eesti jalgpalli meistritiitli kindlustanud matši Tartu Tammekaga piinlesid rohevalgete mängijad ning fännid Sportland Arenal, kus mängiti välja hooajaeelne superkarikas. Löödi üks, teine, kolmas, ka neljas ning viies. Skoorijaks polnud aga Flora, vaid tänavu täielikult hävinud ning neljanda kohaga lõpetav mullune meister Infonet. Kes oleks võinud toona arvata, et hooaeg kujuneb tollele mängule risti vastupidiselt? Vähesed. Vaevalt Nostradamuski.

Lähme ajas veel tagasi. Mullu novembris teatas Flora, et 2016. aasta suvel klubiga liitunud Argo Arbeiter peatreenerina ei jätka. 18 Premium liiga mängust nopitud 13 võitu ning 2 viiki klubi presidenti Pelle Pohlakut pilvedesse ei viinud. Tagantjärele tarkus: milline oivaline otsus!

Otsus, mis toona tuli šokina fännidele ning üllatusena mängijatele on end vähemalt hetkeseisuga täielikult õigustanud. Just kogenud treeneri juhendamist mullusel hooajal karastunud florakad vajasidki ning hollandlane Arno Pijpers on uljad noored edukalt maha rahustanud ning nende mängumõistmise uuele tasemele viinud. Flora suurim trump on olnud kannatlikkus ning kaine mõistus terve 90 minuti jooksul. Terve hooaja jooksul.

Ja kuigi naljahammastele meeldib Flora filosoofia ning arenemisjuttude peale irvitada, siis praegu on õige aeg kihvad kinnise suu taha peita ning klubi ees müts maha võtta. Tänavu Floraga liitunud 21aastane kaitsja Märten Kuusk teenis mänguaega 16 Premium liiga kohtumises. Oma endise kodusatsi Nõmme Kalju eest sai ta kirja ühe meistrisarja matši. Ühe!

Tõsi, 20aastane Marco Lukka (11 mängu) ja septembriks sama vanaks saanud Martin Miller (26 kohtumist) mängisid mullu vastavalt Pärnu ja Tartu Tammeka eest rohkem, kuid said siiski Eesti tippklubis oma võimaluse ning vähemalt üks neist kasutas selle suurepäraselt ära. Eks teiselgi tule oma aeg. Kui palju me oleme näinud noori ja talendikaid vutimehi, kes on mõnda Tallinna suurklubisse siirdunud ning seejärel Super Attackiga pingile liimitud? Liiga palju!

Ärme unusta ka eelmine kuu 17. sünnipäeva tähistanud Mark Anders Lepikut või 18aastast Markus Poomi. Esimene neist pallis 20 matšis, teine 15. Võimas. Kõike seda arvestades on veidi kummaline näha, kuidas mitmed teised klubid end ogaraks rahmeldavad. Korralik bling-bling kultuur, kus klubijuhtidel juba hooaja eel välispallurite lõpututest testimistest higimull otsa ees. Isegi kui mõni mängumees leitakse, siis pahatihti paistab nagu läheks ta pärast kaht kuud osalema telesarja „Kallis, ma kahandasin oma jalgpallioskused!“

Kui võõrleegionärid koheselt ei kõlba, vaadatakse Eestis ringi. Võib-olla on kuskil mõni putsad varna riputanud jalgpallur, kes viitsiks veel ühe hooaja ringi sibada!? Ikka leiab. Peaasi, et noortele võimalust andma ei pea! Nemad nagunii hakkama ei saa.

Samal ajal on Flora kui nohik mõnes noortekomöödias, kes nokitseb omaette ning täidab linateose lõpuks oma suurejoonelise plaani. Tuledeta, meediakärata, rahmeldamata. Stoiliselt, rahulikult, stiilselt. Aga! Järgmine hooaeg võiks seda kõike sama ka eurosarjas teha.