Foto: TANEL TERO
Saund
16. november 2017, 20:08

VIDEOD JA GALERII | Keelatuse piiril olnud Laibach andis unustamatu etenduse

Industriaalmuusika raskekahurvägi, ansambel Laibach Sloveeniast esitles meeldejääva kontserdiga kolmapäeval Tallinna Vene teatris oma uut stuudioalbumit "Also Sprach Zarathustra" (Nii kõneles Zarathustra).

Pea kahe tunnise sõu vältel kuulis muusikagurmaanide publik nii rajumat muusikat kui ilusaid esitusi. Sloveenia pealinna Ljubljana saksakeelset nime Laibach kandev aastakümnete pikkuse ajalooga kooslus lasi kunagise Gloria kino art déco lae all kõlada nii saksa, inglise, vene, prantsuse kui ka sloveeni keelel.

Pimedal laval sähvisid valgusjoad ja taustal jooksid animatsioonid. Keset suitsu ja bändi seisis laulja, kes ikka ja jälle kadus pikkade lugude järel lava taha. Meeldiv oli ka kuulata naissolisti Mina Špilerit, kes oli heaks tasakaalustajaks  Milan Frasi möirgavale lauluesitusstiilile. 

Kontserdipubliku seas oli palju Eesti tuntud muusika- ja kultuuriinimesi nagu TMW korraldaja Helen Sildna, endine kultuuriminister Rein Lang, dissidendist muusikakriitik Artemi Troitski, Keskuse peatoimetaja Juku-Kalle Raid, poeedid Lauriito, Jürgen Rooste ja Kivisildnik, kirjanik-müstik-alkeemik Paavo Matsin koos abikaasaga, industriaal metal'i bändi laulja Anders Melts, ajaloolane ja ajakirjanik Andrei Hvostov ning palju teisi.

Teatrisaali keskel oli koha sisse võtnud Laibachi üks asutajaid ja visionääre Ivan Novak, kes nüüd vastutab sõu valgustuse eest. Kontserdile eelnenud õhtul lahkas Novak KuKu klubis oma bändi fenomeni, millele ongi alati meeldinud soovimatuse ja keelatuse oreool.  Juba 1980. aastatel Jugoslaavias tegutsemist alustanud ja korduvalt esinemiskeelu all olnud Laibachi liikmed on tuntud oma manifesti-mõõtu sõnavõttude poolest, millest peegeldub nii iha kui põlgust võimu vastu.

 

Kummardus Nietzschele 

14. juulil Londoni plaadifirmas Mute ilmunud Laibachi 15. stuudioalbum „Also Sprach Zarathustra“ albumil kõlav muusika loodi algselt 2016. aasta märtsis Sloveenia Anton Podbevšeki teatris lavastunud Friedrich Nietzsche samanimelisel romaanil põhineva etenduse tarbeks. Saksa filosoofi, teadlase ja poeedi Nietzsche „Also Sprach Zarathustra“ ("Nõnda kõneles Zarathustra") on ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste purustamise ekstaasist. Tegu on ühega neist tähtteostest, mis jäävad igavesti ühevõrra ajakohasteks ja ajakohatuiks, ehk nagu Nietzsche ise on öelnud, raamatuks kõigile ja ei kellelegi.

Absoluutse tõe tunnetamise võimalikkuses kahelnud ning võimujõudu ülistanud filosoofi teos on vastuoludega terroriseerivale Laibachile ideaalne materjal, nii nagu Talinna kontserdi toimumispaik Eesti Vene Teater oma luksusliku art deco stiiliga on üleelusuuruseid totalitaar-militaristlikke maske kandvale kollektiivile täiuslikuks mängumaaks.

„Also Sprach Zarathustra“ tuur sai alguse 1. mail Korea Vabariigis Jeonju linnas, tehes Laibachist ühtlasi esimese Lääne rokibändi, mis on esinenud nii demokraatlikus Koreas kui ka stalinistlikus Korea RDVs. Laibachi kurikuulus 2015. aasta Korea RDV tuur on jäädvustatud ka tänavuse Tallinn Music Weeki festivali raames linastunud dokkfilmis „Vabaduspäev“ („Liberation Day“), mida ajakiri MOJO kirjeldas kui “humoorikat, häirivat, valgustavat ning paiguti liigutavat sissevaadet anomaalsesse kommunistlikku peegelmaailma“.

Söekaevurite linna bänd

Laibachi ainulaadsust ja vaimukust ning mõju erinevatele kultuurilistele, filosoofilistele ja poliitilistele aspektidele on raske ülehinnata. 1980. aastal toonase sotsialistliku Jugoslaavia söekaevanduslinnas Trbovljes sündinud kontseptuaalkollektiiv on üks rahvusvaheliselt tuntumaid ja tunnustatumaid endisest idablokist esile tõusnud muusikalisi nähtusi. Avangardkunsti ja industriaalmuusika ühendajana on neid võrreldud haakuvate žanrite tunnusnimede Einstürzende Neubauteni, Coili ja Throbbing Gristle’iga ning nad on olnud eeskujuks teiste seas ka Nine Inch Nailsile ja Rammsteinile.

 

1980ndatel Jugoslaavias korduvalt esinemiskeelu all olnud grupi liikmed on tuntud oma manifesti-mõõtu sõnavõttude poolest, millest peegeldub nii iha kui põlgust võimu vastu.

Muuhulgas on nad imaginaarse riigi Neue Slowenische Kunst kaasrajajad, vastutades ühtlasi selle  muusikaosakonna tegevuse eest. Totalitaar-militaristliku stilistika ja wagnerliku kõla tõttu on Laibachi peetud neonatsideks ning süüdistatud nii äärmuslikus vasakpoolsuses kui äärmuslikus parempoolsuses.

Kuulus filosoof Slavoj Žižek viitab filmis „Vabaduspäev“ sellele, et Laibach mitte ainult ei muiga parem- või vasakradikaalse ideoloogia üle, vaid näitab kunstiliste liialduste kaudu, kuidas diktatuuri on mingil määral igas riigivormis ja inimeses.

Laibachi liikme ja ideoloogi Ivan Novaki sõnul ei pea nad end pelgalt muusikuteks: „Laibach on väga spetsiifiline projekt, kus tegeldakse kultuuri ja poliitika kõigi suhete ja aspektidega. Oleme inimhingede insenerid, kes kasutavad oma tegemistes kõiki meediume. Me ei sisene muusikamaastikule ainult muusika kaudu, vaid ka teisi teid pidi.“

Marsitaktis oma teid pidi sammunud Laibach on endast maha jätnud mitmeid kontseptuaalseid teetähiseid, muuhulgas The Beatlesi “Let It Be” coverite albumi, maailma riikide hümnide töötlusi koondava plaadi “Volk”, samuti suurejoonelise tööstuslinnade tehaste tuuri ning Bachi fuugasid ja saksa stereotüüpe sünteesivaid kontsertendusi.