Katrin Pauts | Kohalikud šampanjafeministid ja Ameerika unelm seksuaalsest ahistamisest (27)

Kui keegi julgeb neis Hollywoodi perverdilugudes kahelda või küsimusi esitada, on ta kaasahistaja, kes tuleb viivitamatult paariaks kuulutada. Sotsiaalselt ülitundlikud mehed on sookaaslaste käitumisest nii vapustatud, et on uppunud põhjatusse mea culpa (minu süü – ladina keeles, toim.) ookeani ja vabandavad ette ja taha iga naise ees, keda naabri Mati, ürgsed koopamehed kaugest minevikust või tulnukad kaugest tulevikust iganes on kogematagi solvanud. Nagu holokaust ja kommunistlikud kuriteod, kirjutatagu ka kollektiivne ahistamissüü automaatselt iga vastsündinu hingele. Kui oled söandanud sündida mehena, palu parem kohe vabandust!

Miks alati nii läheb? Miks me ei suuda teatud teemade puhul kainet mõistust säilitada? Miks me ei oska läbi näha massipsühhoosi, mis on sisuliselt sotsiaalne nakkushaigus? Eriti rängalt laastab see hirmus viirus rahvarohketes kohtades nagu Facebook. Kõige raskemate tüsistuste all kannatavad nõrga immuunsüsteemiga isikud nagu elus ja ühiskonnas kibestunud sarikommentaatorid, agressiivsed valvefeministid, emotsionaalselt labiilsed või psüühiliselt haiged jne. Avatud tšakratega loovinimesed ja ajakirjanikud on kah tundlik sihtgrupp. Praegu, mulle tundub, ongi nakkus juba pandeemiaks kasvanud.

Kui tundubki, et viimaks ometi kostab mõistuse hääl ja ollakse tervenenud, selgub, et viirus on muteerunud ja murrab jälle nagu loogu. Seda arvesse võttes olgugi jumal tänatud, et jutt käib hetkel veel Ameerika juhtumitest. Ehk väsib hüsteeria enne, kui Eestis midagi sarnast puhkeb ja me suudame oma asjadele mõistlikumalt läheneda?

Kuulsusenarrid ja šampanjafeministid

Hollywoodis on megaprodutsent Harvey Weinsteinist vallandunud järellainetuses välja ilmunud, keda karta oligi - tähelepanuhoorad ja teised haiged inimesed, kes uskumiskampaaniat ahnelt ära kasutavad. Kui varem said nad tähelepanu vaid krimirubriigis „hull stalker“, on järsku kõik valmis kriitikavabalt iga seksiteemalist luulu uskuma. Puhastustule üle on ju üldiselt hea meel, aga erinevatel lugudel on oluline kaaluvahe ka siis, kui need tõele vastavad. Ahistamine töökohas ja kabistamine higiauruses ööklubis ei ole ehk päris võrdselt tõsised teemad. Tissinäppijast produtsent telesarja castingul ei ole päris sama mis riistaga vehkiv näitleja õhtul oma hotellitoas.

Jah, mind ärritab mitme loo puhul ka väidetavate ahistatute käitumine, mida ei tohi miskipärast üldse kahtluse alla seada. Kas me peamegi nende lugude puhul ühepoolselt kõnelema ainult mehe väärikusest? Naise enda oma ei maksa midagi? Naine ei olegi mõtlemisvõimeline ja oma käitumist ja saatust ise suunata suutev isiksus? Vahel mind ausalt hämmastab, kui palju feminism naisi kahandada suudab.

Kuidas ikkagi end niisugustesse olukordadesse pannakse ja kas ei annaks mõistliku ja iseendast lugu pidava käitumisega mõndagi valesignaali vältida? Kas tõesti ei tohiks ma koomik Louis C.K. ohvritelt küsida, mida nad lootsid, kui mees neid oma hotellituppa kutsus – eest leida katoliiklikku piiblilaagrit?

Neist küsimustest muidugi juba piisab, et mind kurikuulsas Virginia Woolfi kartmise Facebooki-grupis ribadeks tõmmataks. Mis õudne inimene sildistab ohvreid! Aga vaat mu meelest pole naine nii nõrk ega arutu, et teda peaks igal pool ainult ohvrina kujutama – kui ma naiste mõistusest ja otsustusvõimest nii kõrgelt arvan, kas siis mina ei olegi feminist?

Feministina nõuaksingi ajakirjanikelt professionaalsust ja külma pead, et kuulsusenarrid ei pääseks olulist teemat lörtsima. Aga mida teeb meie klassikaline šampanjafeminist (Facebooki-aktivist, kes ei tea päris ahistamisest midagi ja on sellest ainult Ameerika ajalehest lugenud; vt ka šampanjasotsialist)? Tsiteerib innukalt välismaised arvamuslugusid ja dikteerib kallitele kaasmaalastele õiget suhtumist. Miks Hollywoodi meelelahutustööstus meid üldse nii väga erutab? Kas enda probleemidega on liiga ebamugav tegeleda?

Eesti on lihtsalt liiga vaene

Taavi Rõivase skandaalile ei järgnenud mingit erilist lainetust, #metoo üleskutse ei toonud kaasa peaaegu midagi. „Meil ei olegi neid lugusid – meil pole staarid lihtsalt piisavalt suured!“ kuulutas ajakirjanikust tuttav. Tõesti?

Esimesi rõvedaid lugusid me konnatiigi kuulsatest ja rikastest hakkasin kuulma ülikoolis noore neiuna teistelt noortelt neidudelt. Kui hiljem kuulsin hullemaidki jutte juba järgmistes seltskondades, kasvas veendumus, et kõik vastabki tõele ja paljud inimesed on neid lugusid teadnud juba aastakümneid. Teavad, taluvad ega tee midagi.

Meie tugitoolifeministid võivad Ameerikast rääkida palju kulub, võime Facebookis kooris taunida Weinsteini ja Kevin Spacey`t, aga see kõik on meile endale nagu jäme vorstirõngas näljase peni kaelas.

Ahah, kas seda ikka mainisin, mis juhtus, kui rääkisin neist ammukuuldud ja tegelikult laialt levinud lugudest paarile tuttavale, kes olid just äsja Facebookis õhinal New York Timesi tsiteerinud ja tauninud eestlaste tagurlikku lähenemist antud teemale?

Nad nõudsid väga agressiivselt nimesid ja fakte. Nüüd äkki said faktid neilegi oluliseks, sest lugu polnudki nende jaoks enam abstraktne ega kauge ehk tähtsalt tänitamiseks kerge ja mugav, vaid kippus lähiringi ja rahakoti kallale. Näed, ei ole niisama lihtne ega ühene see ahistamiseteema isegi kõige õilsamate jaoks.

Ei tule siin mingeid nimesid ega skandaalseid paljastusi minugi poolt. Me oleme nii pagana vaesed, sotsiaalse ja majandusliku turvatunde kiht on nii õhuke, et kaotatud töökoht, vahele jäänud palgapäev või rikutud suhete tõttu saamata jäänud võimalused tähendavad enamikule meist elu kokkuvarisemist. Ka ahistatutel on laenud ja liisingud.

Kuni me rikkaks ega julgeks saanud ei ole, eks tsiteerime pealegi New York Timesi, nii kaua kui võõra riigi skandaalid meilgi sõna „ahistamine“ iivelduseni ära leierdavad.