Einar Ellermaa | Pärast Gorbatšovi aega pole alkoholi ostmisest ja joomisest kunagi nii palju räägitud (17)

Viimase kahe aasta jooksul, mil aktsiise on tõstnud mitu valitsust ning Läti piiri äärde on kerkinud mitu alkoholilinnakut, räägitakse alkoholi ostmisest ja tarvitamisest juba sama palju kui Mihhail Gorbatšovi joomarlusevastase võitluse ajal 30 aastat tagasi. Minul endal ei olnud juhust sattuda Gorbatšovi ajal mõnda pulma või sünnipäevale, aga igas seltskonnas räägiti legende alkoholi nutikast tarbimisest ajal, kui see ametlikult oli peosaalides keelatud.

Alkohol oli sageli peidetud autode pagasiruumi ja seal käidi rühmakaupa napsitamas, peosaalis toimus aga täiesti karske pidu. Või siis julgemal juhul oli viin juba morsi sisse segatud või olid külalistel plaskud põues. Ametlikud jutud käisid tervisest ja karskusest, aga seltskondlikud jutud käisid salajoomisest karsketel pidudel. Nüüd käivad ametlikud jutud rahva tervisest ja alkoholi kättesaadavuse piiramisest, seltskondlikud jutud aga Lätis käimisest, sealsetest hindadest ja ostetavatest kogustest.

Kõik teed viivad Lätti

Rahandusministri koalitsioonikaaslased ütlevad, et aktsiisitõusu ei saa ära jätta ja et eelarveprognoose koostavad oma ala parimad asjatundjad. Seltskondlikud jutud käivad aga sellest, et uuest aastast on sagedamini Lätisse asja.

Kirjutasin siinsamas 22. juulil ilmunud loos: „Ma nägin unes, et selle aasta teisel poolaastal tuleb alkoholiaktsiisi rahaga n-ö vahe sisse, sest müüjad soetasid endale endise aktsiisiga suured laovarud.“

Ma ei ole mingi oma ala parim asjatundja, vaid tavaline Eesti mees, aga kuulsin kevadel ilma küsimatagi, et suured jaemüüjad ostavad madalama aktsiisiga alkoholi laod maksimaalselt täis ja teisel poolaastal on oodata suurt kukkumist. Kui oma ala parimad asjatundjad oleks küsinud paari suure ettevõtte juhilt, mida sina enne nii suurt aktsiisitõusu teeks, vaevalt oleksid nood vastanud, et nutan õnnest, kuna saan peagi rohkem makse maksta.

Suvel käisin kahel suurel juubelisünnipäeval, millest üks toimus Viljandimaal ja teine Põhja-Eestis. Kummalgi peol ei toodud lauale piiskagi Eestist ostetud alkoholi. Ka see tõik andis aimu piirikaubanduse ulatusest ja selle kasvu ulatusest, mida olin Ainažis ka ise näinud. 2016. ja 2017. aasta vahe on umbes niisugune, et kui 2016. aasta juulis käisin Läti külas, siis tänavu suveks oli küla kasvanud linnaks. Ja Valkas on juba terve alkoholilinnak.

Kuni tänavuse aasta suveharjani laekus alkoholiaktsiisi ju tõusvas joones. Eks see võttiski õnnest uimaseks ja tekitaski peapöörituse edusammudest.

2014. aastal laekus alkoholiaktsiisi 220 miljonit eurot, 2015. aastal 222 miljonit eurot ja 2016. aastal 251 miljonit eurot. Tänavu üheksa kuuga on alkoholiaktsiisi makstud 162 miljonit eurot. Kuna viimased kuud on olnud eriti viletsad ja sama kõver jätkub, siis 200 miljonit ilmselt täis ei tule. Kogu see aina paremaks minemise õhuloss on kokku vajunud.

Kuna õlleaktsiisi tõsteti 1. juulist lausa 70%, siis vaatasin statistikaameti lehelt ka ainult õlleaktsiisi laekumist 2017. aastal. Aprillis 4,122 miljonit eurot, mais 5,664 miljonit, juunis 8,113 miljonit, juulis 13,921 miljonit eurot (juuni ostud enne aktsiisitõusu). Ja hopsti, augustis 1,856 miljonit eurot ning septembris 2,389 miljonit eurot.

Selle suure jõnksu nägemiseks pole vaja majandusharidust ega isegi mitte keskharidust.

Ja alkoholiaktsiis kokku: aprillis 10,786 miljonit eurot, mais 14, 251 miljonit, juunis 19,631 miljonit, juulis 29, 037 miljonit, augustis 12,715 miljonit ja septembris 14,230 miljonit eurot.

Alkoholi tarbimise struktuuris moodustab õlu 42,4%, kange alkohol 36,4% ning vein ja muud tooted 21,2%.

Riik jonnib

Kui laovarud otsa saavad, eks siis aktsiiside maksmine kasvab mõõdukalt, aga samas suundub ostmine üha enam Lätti. Kui palju ostmine Eestist veel väheneb, selle kohta on erinevaid ennustusi, aga need on ennustused.

Nagu me oleme aru saanud, on koalitsiooni enamus kindlalt seda meelt, et aktsiisid tõusevad ka järgmise aasta algul.

Tavaline inimene oma tavalise mõistusega küsiks pigem, kas uue aktsiisitõusu ärajätmine üldse vähendaks Lätist ostmist või kasvab see varumissüsteem juba iseenese antud hooga. Mulle tundub, et aktsiisitõusu ärajätmine ei peata protsessi. See ei peata isegi protsessi kasvu.

Uue aktsiisitõusu ärajätmine ei lisaks lihtsalt tulekahjusse bensiini. Aga valitsus on otsustanud lisada bensiini ja sellest tuleb üks põnev eksperiment.

Kui riik tahab ikka jonni ajada, siis ta ka ajab. Aga kodanikud ajavad oma jonni vastu – järjest rohkem inimesi ei osta põhimõtteliselt üldse Eestist alkoholi.

Seoses alkoholiga on välja kujunenud paralleelmaailm nagu Gorbatšovi ajal. Ametlikud jutud käivad eelarvestrateegiast ja rahva tervisest, seltskondlikud jutud aga sellest, millal ja kui palju Lätist alkoholi tuua.

Kõige hullem pole mu meelest laekumata miljonid, vaid see täiesti uus ühiskondlik õhustik, mis on paari aastaga tekkinud. Tuhandetel inimestel on kodudes suur alkoholivaru ja mingi liin, kuidas Lätist alkoholi hankida. Lisaks on see hankimine ka pidev jututeema. Niisugune alkoholikeskne ja alkoholilembene õhustik valitseski viimati Gorbatšovi alkoholivastase võitluse ajal ja just seda me ju ei soovinud.