RATASTOOLIS MEES: Olen maksnud selle eest raha, et keegi räägiks minuga! (72)

„Mulle tundub, et sel isikul on eelkõige vaja armastust ja poolehoidu. Ilmselt on temaga äärmiselt raske suhelda ja tema ümbert on kõik ära kadunud. Praegu visatakse talle see leivakannikas nii öelda moldi, et säh, söö, ja elatakse oma elu edasi. See teda näribki,“ kirjutas Perekooli foorumis ühe Reisalu rahaküsimise peale talle kaasa tundev naine.

Praegu Jõgeva sotsiaalmajas elav peatselt neljakümneseks saav Reisalu tõdeb, et ta on tõesti korduvalt abi palunud, kuid saadavast rahast olulisem on see, et ta saab oma muresid kurta ja inimestega suhelda.

Suhtlus elava inimesega

Reisalu tunnistab ka ise, et suhted lähedastega on kiiva kiskunud ja selles on süüd temalgi. Ta lisab, et kindlasti tuleb rahaküsimise postituste ja ka leheartiklite peale rohkelt negatiivsust tagasisidet. Õhtuleht on teadlik, et tegemist on vastuolulise isiksusega ning kriitikaks on kohati ka põhjust. Kindlasti oskab raskete tervisehädade käes kannatav ajakirjanduses töötanud Reisalu hästi ka sõna seada ja empaatiavõimega inimeste hingekeeltele vajutada. Samas on tal kindlasti ka mida üldsusele öelda.

„Jah, olen saanud oma postituste järel raha ja muud tuge, ja selle eest kõigile suur tänu. Aga materiaalsest abist on tähtsam see, et saan oma muret jagada ja et minuga siis räägitakse. Ausalt öeldes olen oma masendusperioodil maksnud selle eest raha, et minuga otse räägitaks. Ehk siis, et päevaplaanis oleks rida – suhtlemine elava inimesega,“ räägib ta.

Mees ütleb, et ratastoolita ta liikuda ei saa ja tegelikult ei jõuaks ta sellega üle poolesaja meetri ka liikuda.

„Võib-olla tundub see kõrvalseisjale laristamisena, et inimene, kes on kiirlaenufirmadele tuhandeid eurosid võlgu, palub paar korda kuus lükata end ühte Jõgeva kohvikusse, et seal võtta üks kohv ja vorstivõileib. Aga ka raskelt haige inimene tahab elada ja kasvõi möödujaidki vaadata,“ tõdeb ta.

Ta nendib, et nõnda suure majandusliku miinuse korral ei ole ka suurt vahet, kas ta käib mõned korrad kohvikus või mitte.

„Sotsiaalmajas pean kuus tasuma 70 eurot. Olen nelja kuu eest raha võlgu ja arvatavasti tuleb mul 15. detsembril siit toast lahkuda. Muidugi pole mina Eestis ainus raskelt haige ja kindlasti on neidki, kes 370 euroga kuus hakkama saavad. Aga surnud ring hakkab sellest peale, et 300 eurot ei jää mitte toidu peale, vaid selle eest tuleb osta ravimid ja selle eest tuleb invataksoga sõita arsti juurde. Eilegi käisin Tartus, kus mulle vaskusse silma süst tehti. Detsembris tuleb uuesti minna. Ago olen suurepensioniline, kes lisatoetustele ei kvalifitseeru,“ on ta eneseirooniline.

Reisalu ütleb, et on mustast masendusest, enesehaletsusest ja kõigi süüdistamisest tänaseks üle saanud. Ja siin tulebki mängu sotsiaalmaja valvuri soovitus – hakka maalima.

Naeratavate nägudega inimesed

Nõnda võttiski Reisalu sel kevadel kätte ja hakkas maalima, naivistlikult, kuid kohe õlivärvidega.

„Ega ma ei teadnud, kas ma joonistadagi oskan. Aga paistab, et portreedel tuntakse inimesed ikka ära,“ muigab ta.

Äriliselt pole tal just kuigi hästi läinud, ja siiani on ta suutnud maha müüa vaid ühe maali. Küll hakkab Reisalu piltidelt silma, et inimesed neil naeratavad. Ka need, kes aluseks olevatelt fotodelt tõsiste nägudega vastu vaatavad.

„Saatsin kunagi Mart Laarile kirja ja pakkusin võimalusi, kuidas valitsemiskuludelt raha kokku hoida. Me ei tea ette, mis elu toob. Täna on ka tema ratastoolis. Kolmekümne aastaselt käisin õhtuti jooksmas ja tegin jõusaalis trenni. Haigestumisele järgnes šokk, siis pikk masendus. Õnneks sain ühel hetkel aru, et see ongi minu elu. Mõistsin, et ma pole nende haigusaastate jooksul teinud mitte midagi ja tegu on mahavisatud ajaga. Meil peetakse eduks seda, kui inimene sureb rikkana. Jäetakse arvestamata, et inimene peab ka kaheksa tundi magama ja kaheksa tundi perega suhtlema ja hobisid nautima. Minu meelest on edukam see, kes sureb saja aastaselt ja vaesena, kui see, kes saab viiekümne aastaselt insuldi,“ räägib ta.

Kaks nädalat tagasi tehtud Facebooki postituses palub Reisalu end aidata või tellida talt mõne kalli inimese portree. Oma rahaküsimisele ja sellele vastuseks tulnud negatiivsetele kommentaaridele viidates küsib ta, et milles teda siis süüdistatakse?

„Petis ei küsi raha oma nime ja näo all. Ma räägin avalikult sedagi, et lasen endale sooja toitu tuua kohvikust,“ räägib ta.

Kümme aastat tagasi sai sõbrale appi läinud Reisalu pussitada. Viis aastat tagasi palus ta oma piinavate valude tõttu kohtult luba eutanaasiaks. Nii öelda inimväärset surma talle siiski ei võimaldatud. Täna ütleb ratastoolis mees, et elu on ilus.

„Lähipäevil jõuab poodidesse Tuomas Wirkkuneni kirjanikunime all minu romaan „Varjude riik. Punaste juustega tüdruk“, mis räägib 2011. aastal Liibanonis röövitud Eesti jalgratturite juhtumist. Vaatan aknast välja, näen sombust taevast ja vihma ja mõtlen, et see ilus,“ ütleb ta.