Auguga lusikad, taldrikud kirjaga "pectopah", pokaalid ja õllekannud, lilled ja maalid – mida söögikohtade külastajad on läbi aegade endaga ühes viinud. Miks nad seda teevad?
Et siis reklaamite siin lausa vargusi? Eestlastel oli vanasti külas luud ukse vastu pandud kui pere kodust ära läks ja keegi ei tulnud vargile. Nüüd igas toidupoes turvamees.
Mina võtsin kord baarist baaridaami kaasa, pool aastat oli minu juures, siis sai tast kõrini. Oli küll kena ja pikajalgne nagu varieteetantsijanna, aga väga sandi iseloomuga. A naba alla "pektopahh" polnud talle kirjutatud ja vist ei lähe võistluses arvasse?
vana, nõukaaegse restoran "Volga" kuuene nõude komplekt. Siis ei maksnud see midagi. Nüüd võib vägagi väärtuslik olla. Noh, ega ma ei müü kah! Nii palju sai siis "Volgas" käidud.
Eks see probleem ole kõigis endistes NSVL maades. Ja pole ka ime. Kui mitu põlvkonda inimesi on üles kasvatatud "ühisomandi" mõiste all, siis on väga raske selgeks teha, kus lõppeb võõras ja algab oma asi. Juhtusin kord nägema üht nõuka filmi, mis kujutas kolmekümnendate aastate elu. Ja seal oli hästi huvitav kaader, kus näitas töölissööklat. Lusikate alumisele küljele oli kohe vabrikus stantsitud lause: "Varastatud töölissööklast nr. 4" ...
mu Tln TPI-s õppinud abikaasa räägib, et neil oli lausa tubadevaheline võistlus. Millises toas on kõige täiuslikum komplekt restoraninõusid. Isegi munatopsid läksid arvesse.
siiamaani kasutuses Otsa kohvitassid .10 fim tassi eest oli ikka nii suur hind ,et otsustasime,et selle eest peavad tassid hinna sees olema .Kohviku tassid ja klaasid on hoopis teise tugevusega kui tavatarbijate omad .Praegu küll ju paljudes kohtades võimalus ülleklaas ära osta kelnerilt ! ise püüdnud igalt reisilt kohaliku ülleklaasi tuua suveniiriks.
KOMMENTAARID (14)