Foto: Erakogu
Blogid
18. november 2017, 14:09

BLOGI | Kes on Danske panga jaoks piisavalt rammus klient? (37)

Järgnevad tähelepanekud Danske panga töökorraldusest ei ole varjatud reklaam, vaid ajakirjanik Katrin Lusti enda kogemuste subjektiivne kirjeldus. 

Ma olen juba pikemat aega Danske panga klient. Seda lihtsal põhjusel: kui ma elasin Eestist eemal, siis teiste pankade puhul pidin ma teenuste saamiseks läbima tõelise kadalipu: pikad järjekorrad olid alati nii telefonis kui ka kontorites kohapeal käies. 

Danske panka soovitas mulle üks hea tuttav. Ta ütles, et seal saab samasugust teenindust nagu privaatpanganduse kliendid suurpankades: järjekordi pole, telefoni teel saab kiirelt ühendust ning klienditeenindus on super.

Ja see kõik vastab ka tõele. Ma pole kordagi seisnud Dankse panga järjekorras rohkem kui kolm minutit ja ka telefonil pole mind kordagi ooteliinile suunatud. Ka muud pangaasjad olen ma saanud selles pangas väga paindlikult ja soodsalt aetud.

Ometi tahan ma täna teile siiski ühest asjast kirjutada, mille üle ma olen juba pikemat aega isekeskis mõelnud.

Nimelt lahvatas mõnda aega tagasi skandaal, et Dankse panga Eesti haru kaudu käis suur rahapesu. Mõne aastaga käis siit väidetavalt venelaste ja aserite raha läbi nelja ja poole miljardi euro eest. Võrdluseks: Eesti riigi aasta eelarve on 10 miljardit eurot. 

Selle peale kiitles panga endine juht Aivar Rehe, et kontroll rahapesu üle oli siiski Danske pangas täiesti olemas. Seda, et see kontroll olemas oli, olen ma muide ka ise omal nahal päris mitu korda kogenud. Toon mõned näited.

Iga kord, kui ma tegin välismaal suuremaid kaardimakseid (pean silmas tuhande eurost autorendi tagatise makset jne), helistati mulle kohe Dankse pangast ja küsiti, kas makse tegin ikka mina ja kas kõik on korras. Sellist teenindust juba naljalt üheski teises pangas ei kohta ehk ma tahan öelda, et Danske jälgis suurte maksete ebatavalisi liikumisi ka väljaspool Eestit.

Ma olen alates 2008. aastast kogunud kunsti. Eestis oli toona majanduskriis ja mina elasin sel ajal veel välismaal. Kunstikoguja ostab ja müüb ikka aastas mõned maalid. Selgitan siinkohal, et inimese maitse-eelistused muutuvad ja mõni endine armas pilt saab maha müüdud ja uus asemele ostetud.

Mina ei osta kunsti ainult Eestist, vaid näiteks ka Helsingist, Stockholmist, Zürichist ja Genfist. Stockholmi oksojimajast sain ma ka ühe Konrad Mägi maali. Väljaspool Eestit liigub üsna palju eestlaste pagulaskunsti ja baltisakslaste kunsti, millega on võimalik välismaal soodsalt kaubelda.

Ühesõnaga ma olen teinud ja ka saanud ülekandeid välismaalt. Mitte mingeid sadu tuhandeid või miljoneid aga suuremaid summasid küll.

Mäletan selgelt, kui mulle tuli esimest korda kõne rahapesu andmebüroost (RAB-ist). Istusin parasjagu kolleegiga ühes kohvikus ja rääkisin tööasju, kui võtsin kõne vastu ja kuulsin, et minu pangatehing on tekitanud teatavaid küsimusi. Esimesel korral ei piisanud ainult minu jutust, miks see kümme või kakskümmend tuhat liikus, vaid pidin saatma ka dokumendi ja kirja selgitusega.

Hiljem on mulle iga kord helistatud kui tehing on ületanud 5000 eurot. Minul ei olnud varjata mitte midagi ja see, et ma mõned korrad aastas olen teinud välisülekandeid ja pean neid selgitam, mind ei häiri.

Aivar Rehe ütles meediale, et Danske pank tegi rahapesu andmebüroole sadu teateid kuus oma klientide kahtlastest tehingutest ja tundub, et ka mina olin üks neist, kelle kohta teatati.

Kui ma nägin uudiseid, et Danske pangast on läbi käinud miljardeid eurosid, siis imestasin, kuidas sellised summad on neil kahe silma vahele jäänud kui ometigi mulle helistatakse vahel isegi tuhande euro pärast.

Olen kindel, et Danske panga rahapesuosakonna töö- ja jälgimissüsteemid töötavad väga hästi ja seda tean ma tõesti omast kogemusest.

See, et Danskes liigutati mitte-eestlaste rahasid, ei olnud samuti mingi saladus. Pigem on see ju kõigile teada, et Danske otsis jõukaid välismaa kliente ja seda eriti just endise Nõukogude Liidu aladelt. Polnud ju pank eriti huvitatud Eesti väikefirmade ja tavainimeste teenindamisest.

Olen kuulnud, et Danskel olid oma agendid või siis käisid nende töötajadi ise Moskvas, Kiievis, Bakuus ja ka Astanas kohtumas potentsiaalsete klientidega.

Ka mina, kui ma soovisin Eestisse tagasi tulles just Danskes oma kontot avada, pidin tõestama, et mul on olemas usaldusväärne summa, et selles pangas üldse kontot saada.

Umbes aasta tagasi sain Danskest kirja, et nad lõpetavad eraklientide teenindamise ära. Neil pidavat nüüd olema hoopis teised perspektiivid. Sain aru, et minusugused kliendid neid enam üldse ei huvita. Aga kuivõrd ma olin Danske teenindusega väga rahul, siis pidasin pangaga siiski läbirääkimisi, kas mul oleks võimalik oma isiklik pangakonto säilitada juhul, kui ma toon Danskesse üle ka oma ettevõtte pangakonto.

Selle peale teatati mulle, et neid huvitavad nüüd ainult keskmised ja suured ettevõtted ja minu väikefirma ei paku neile kliendina huvi.

Järgmisena käiguna tegi Danske väikeklientidest lahti saamiseks hinnakirjas muudatuse ehk tõstis ülekande ja konto haldustasusid, mis on tunduvalt kallimad kui teistes pankades. Samuti soovitati minul kui kliendil tungivalt valida endale mõni teine pank.

Mida ma tahan kogu selle looga öelda on see, et Danske pangas teati väga täpselt kust ja kuhu ja kui palju nad raha liigutasid.

Siinkohal tekib mul aga küsimus: kas need sajad teated rahapesu andmebüroole kahtlastest ülekannetest olidki minusuguste väikeklientide ebaolulistest ülekannetest või sai bürooi tõepoolest kvaliteetset infot ka suurklientide kahtlastest tehingutest?

Täna on muidugi see skandaaal justkui juba vaibumas, aga oluline on siiski aru saada, et meile jäi sellest mulje justkui poleks kontroll kahtlaste rahade liikumise üle puudunud. See on minu arvates vale. Leian, et nende otsuste taga on ikkagi konkreetsed inimesed.

PS! Kui mõni arvab, et see kiidulaul siin Danske panga suunas on sisuturundus, siis mainin kohe ära, et täna on eraisikul Danske panga kliendiks saamiseks tarvis hoiustada pangas sadat tuhandet eurot või siis ette näidata 27 000 euro suurunue aastasissetulek.