Foto: Tiina Kõrtsini
Galeriid
19. november 2017, 09:33

GALERII | Õhtulehe nopped Mardilaadalt: painutatud puidust lambid ja korgist kotid (6)

„Ma käin paljudel laatadel müümas ja kordagi ei näinud ma selliseid kotte, mida kanda pidulike või linaste kleitide juures. Mind tabas siis järsku välkmõte ja otsustasin proovida neid ise valmistada,“ jutustas Saku suurhallis Mardilaadal kaubelnud 44aastane Eneli Bergmann, miks ta hakkas seitsme aasta eest käsitöökotte meisterdama.

Neljapäevast pühapäevani kogunesid käsitööhuvilised Saku suurhalli Mardilaadale. Õhtuleht tegi mõningate silma jäänud osavnäppudega lähemalt tutvust.

Korkmaterjalist kott vett ei karda

Eneli Bergmann valmistab pidulikumaid, kleitide juurde sobivaid käekotte aastast 2010. Sellistest käsitöökottidest tundub talle siiani puudus olevat.

Ta ei oska öelda, kas käsitööna valminud kott võiks vastu pidada paremini kui poest ostetud kott: „See on suhteline. Tagasiside põhjal saan ma öelda, et probleeme pole olnud. Poest võib leida muidugi Hiinast toodud toote, mis ei pruugi üldse olla vastupidav. Eks see sõltu siiski tegijast ja brändist.“

KOTIMEISTER: „Ma olen alati püüdnud vältida jäljendamist. Kui ma näen kellelgi mingit huvitavat asja, siis ei hakka ma seda järele tegema. Mulle plagiaat ei meeldi,“ kirjeldab nii enese jaoks hiljuti avastatud korkmaterjalist kui ka kangast kotte valmistav Eneli Bergmann. Foto: Tiina Kõrtsini

Naine esitles laadal korkmaterjali, mis pole Eestis veel üldse levinud. „Portugalis kooritakse tammedelt mõni kiht ära, ja sellest toodetakse kangast, korkmaterjali, parketti ja palju muud. On tänuväärne, et ühtegi puud selleks maha ei võeta, kuna tamm kasvatab korgi endale uuesti ümber,“ räägib Eneli, kes on korkmaterjalist vaimustuses. „See on väga vastupidav, olen selle omal nahal järele proovinud. Kui ma esimesi tooteid tegema hakkasin, siis lihtsalt katsetasin korkmaterjali – läksin kraani alla, nühkisin seda vee all ja midagi ei juhtunud. Ta kannatab väga hästi vett, on naturaalne ja hästi soe.“

Eneli muheleb, et on näinud ka Evelin Ilvest enda kotte uurimas, ent soetanud ekspresidendiproua ühtegi kotti veel ei ole. 

Suure vaiba võib valmis kududa paari nädalaga

Rõude külaseltsis üle 13 aasta kaltsuvaipade kudumisega tegelenud Evi Renning võttis Mardilaadast osa 11. korda. Vaiba valmistamine on kahtlemata raske ettevõtmine, ent Evi ei kurda: „Kui on olnud tellimus, siis olen suutnud vaiba isegi kahe nädalaga valmis teha. Ka tänavu müüsin siin vaiba, millega nägin pikalt vaeva, tegin sinna täiesti omapärase mustri ja olin väga uhke, kui ma selle valmis sain.“

Inspiratsiooni vaiba tegemiseks ammutab Evi igalt poolt: „Peamiselt raamatutest, kuid käin sageli laatadel vaatamas, mida teised teevad, ja siis pusingi oma mõtte välja.“

Evi Renning Foto: Tiina Kõrtsini

Evit on käsitöö alati tõmmanud, kuid oma oskused võlgneb ta nõudlikule õpetajale. „Meil oli omal ajal Rõudes väga hea kangakuduja Helve Tellei, ta õpetas meid kaheksa aastat. Kui ette tuli äpardusi, oli õpetaja konkreetne, lasi kõik üles võtta ja palus uuesti alustada,“ meenutab Evi.

Palju enda kootud vaipu on külaseltsi naised annetanud. „Me oleme saatele „Kodutunne“ mitmel korral vaipu andnud,“ toob Evi näite ja mainib: „Kuid ka proua Reet Linna on isiklikult ostnud minu kootud vaiba.“  

Painutatud puidust lamp kuivab vähemalt nädala

Viljo Naarits jõudis painutatud puust sisustuseni tänu mööbli restaureerimise kogemusele. „Kuna ma olen mööbliga alati sinasõpruse peal olnud, siis mõtlesin, et prooviks ise teha midagi huvitavat ja teistsugust.“ Viljo kasutab oma töös peamiselt tugevat eestimaist puitu. „Tamme, saart, jalakat, õunapuud ja paljusid teisi, kuna neist saab valmistada vastupidava toote,“ seletab ta.

Viljo Naarits Foto: Tiina Kõrtsini

Puidu painutamine on aga hoopis huvitav käsitöösuund: „Seda tuleb teha auruga ning kasutada selleks vormi. Siis vajab puit minimaalselt nädala jagu kuivamisaega. Seejärel on võimalik lamp kokku panna,“ räägib mees, kes müüs laadal peamiselt lampe ja köögitarbeid.

Kalalkäik innustas tegema lestaga seinakella

Riine Sooäär valmistab keraamikat Kuressaares kodu juures oma ateljees. Ta ammutab enim inspiratsiooni loodusest ja Saaremaast. Nii on tema taieseid soetanud ka kohalik linnavalitsus.

„Kannu valmistamine on pikk protsess. Alguses tuleb kann käsitsi valmis voolida, seejärel tuleb ta panna kuivama. Siis põletan ma kannu ühe korra ära ja seejärel saan teda vaikselt glasuurida,“ jutustab Riine.

LOODUSEST INSPIREERITUD: „Kannu peale joonistasin moonid, sest see iseloomustab meie armast Eestit,“ ütleb keraamik Riine Sooäär omatehtud joogikannu näidates. Kalapraadimist kujutav kell sündis aga üht kalalkäiku meenutades. Foto: Tiina Kõrtsini

Eredalt hakkab silma pannikujuline lestakalaga ehitud kell, millega Riine võitis 2011. aastal Saaremaa suveniirikonkursil kolmanda koha. „See mõte tuli kuidagi kodus pliidi ääres. Mu vanaema elas Sõrves ja ma mäletan, et ükskord käisime isaga kalal ja üritasime püüda kalu, aga võrgus oli lõpuks ainult lest ja rohkem mitte midagi. Siis ma mõtlesin selle peale ja otsustasin valmistada sellise kella. Minu jaoks on ta nagu Saaremaa sümbol.“