Video: Aldo Luud
Teater
19. november 2017, 14:34

ÕL VIDEO JA GALERII | Ingomar Vihmar: „Kui sa austad oma naist, siis sa austad iseennast ning austad kõiki. Mis seal keerulist on?” (10)

Ehkki Ugala teatris laupäeval esietendunud „Orpheus allilmas” finaalis ilmus trupi sekka tantsima ka lavastaja Ingomar Vihmar, siis päris igal reaetendusel säärast etteastet näha ei ole. „Ma ei saa lubada, et on, sest ma lihtsalt ei saa,” muheleb lavastaja, kes on igapäevases elus Endla teatri loominguline juht. „Olen nüüd tükk aega Pärnu Endlast ära olnud, mul on isegi väiksed süümekad, et nad on seal ilma minuta. Ma pean nüüd pühenduma Pärnu teatrile ja ilmselt on keeruline käia siin etendustel. Aga võib olla mõnes finaalis astun üles, muidugi!”

Esietendusõhtul istus Ingomar koos trupiga lava taga ning jälgis lavaltoimuvat monitorist ja krapist. „Sain aru, et siin ei saa midagi väga hullu juhtuda täna,” sõnab ta, et tal lavastajana erilist pabinat sees ei olnud. „Olin üsna lõdvestunud. Ma väga ei tõmmelnud. Sain aru, et näitlejad on endas kindlad.” Nii ei pidanud Ingomar sekunditki närviliselt ümber teatrimaja silkama, et alles lõpukummardus võiks tema pabinat leevendada. Kõik toimis.

“Orpheus allilmas” on kolmas ameerika 20. sajandi klassiku Tennessee Williamsi näidend, mille Ingomar lavale tõi. 2014. aastal lavastas ta Laitse Graniitvillas näidendi “Kass tulisel plekk-katusel” ja aasta hiljem Endla teatri suurel laval “Tramm nimega Iha”.

Pärast esietendust tänas Ingomar kaunilt oma näitlejannast naist Kleer Maibaum-Vihmarit, kelle toel kolmas Williamsi näitemäng publiku ette jõudis. „Kleer ja Williams on minu jaoks otseselt seotud,” põhjendab Ingomar. „See näidend räägib ju sellest, et ega muidu maailmas keegi õnnelik ole, kui naised on õnnetud. Kui mehed sellest aru saaksid, siis ma arvan, ei toimuks ühtegi sõda. Kui tükk räägib sellest, siis ma ei saa olla nii silmakirjalik, et mitte oma naist tänada. Ja ma olen selles kindel, see ei ole mingi teoreetiline jutt või suusoojaks öeldud sõnad. Teadsin, et kui esietenduspeol kõne pidama pean, siis ütlen aitäh oma naisele ja ta väärib seda absoluutselt. Tänasin selle kõnega kõiki naisi, kes Ugalas töötavad. Kui sa austad oma naist, siis sa austad iseennast ning austad kõiki. Mis seal keerulist on?”

Williamsi näitemäng räägib ajast, mil suur majanduskriis ja maailmasõda on kõigest üle käinud, ning elust aitavad aru saada üksnes kord ja kohustused. Väikelinnas käib elu oma ettenähtud üksildast rada pidi: kõik tunnevad kõiki, iga kuuljutt levib kui kulutuli. Selle kõige keskel ei ole armastusele justkui kohtagi. Kuid siis saabub linnakesse muusik Valentine, kellega sumbunud konnatiik kuidagi kohaneda ei suuda. Ning sellest kujuneb omamoodi põrgu.