Kommentaar
19. november 2017, 18:29

Taavi Libe | Selgeltnägijad kui vaba ühiskonna lakmuspaberid (20)

Olen juba aastaid jälginud raamatumüügi edetabeleid ja aina enam hakkab tunduma, et peagi on iga endast lugupidava eestlase raamaturiiulis vähemalt üks selgeltnägemisest, ravitsemisest või okultismist pajatav teos. Müügitabelite poodiumikohtadel roteeruvad Nastjad, Kaldred, Šepsid ja teised, kes lubavad loitsuga igavest õnne või vähemalt meest, kes ei joo ja suudab töökohta pidada.

Tõenäoliselt hoiab sellise lektüüri müüginumbreid laes teatud kildkond, kellel on kõigi staarennustajate raamatud puhvetkapi klaasi taga ilusasti reas nagu omal ajal punaste kaantega ENEd.

Vabadus uskuda kummalisi inimesi

Tõtt-öelda tekitab minus turvatunnet teadmine, et selline maagianälg pole midagi enneolematut. Ajaloolane Toomas Abiline pidas läinud nädalavahetusel Tallinnas Neitsitornis loengu, kus pajatas Mai Kalamehest – esimese iseseisvusperioodi staarmeediumist, kui kasutada tänapäeva klikimeedia üleekspluateerituimat eesliidet.

Koos müügijuhi ja hüpnotiseerija Bernhard Johansoniga töötanud Kalamees lüpsis kundesid kui meierei. Kokku on registreeritud 7000 seanssi, kus ta hädaliste haigusi ravis, minevikust pajatas ja tulevikku ennustas.

Kui Kalamehelt uuriti Eesti tuleviku kohta, ennustas ta, et aastal 2000 on pealinn kolinud Tartusse. Tallinn on aga pärast 1988. aastal toimuma pidanud Nõukogude sõjalennukite pommitamist hääbunud väikeseks provintsilinnaks, kus on elanikke vaid mõni tuhat.

Seega mingite jõujoontega pani Kalamees isegi täppi. 1988 oli tõesti üks toonase perioodi pöördelisi aastaid ja Tallinna pommitamise asetas proua lihtsalt valesse kümnendisse. Kuid samas võiks ju enda lihast tädi ka omnibussiks nimetada, kui tal rattad all oleks. Igatahes oli igal inimesel vabadus oma raskelt teenitud rahanatuke Kalamehe juurde viia ja oma murede tarbeks natuke platseebot vastu saada.

Aastate möödudes ning kõigepealt vaikiva ajastu ja siis okupatsioonide saabumisel keerati muu hulgas kinni ka okultistide kraanid. Ka Kalamees kadus jäljetult Saksamaa avarustesse. Kadus igaühe õigus ajada oma asja, teha teinekord valesid otsuseid ja usaldada kummalisi inimesi – vaba ühiskonna tunnus.

Ei tasu kedagi põranda alla suruda

Minu jaoks oli päris ebameeldiv üllatus, kui eelmisel nädalal tuli ühest Eesti poliitilise poksiringi nurgast väga bravuurikas avaldus mitu institutsiooni riigi toetusest ilma jätta või seda kõvasti vähendada. Jutt käib Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, kes soovitas jätta riigitoetuseta teater NO99 ja ETV+, programm, millega toetatakse välistudengite õppimist Eestis ning meie tudengite ja õppejõudude õpirännet.

Kõige tipuks soovis EKRE ära võtta 600 000 eurot kliimamuutusega võitlemise raha, sest meie piirkonda mõjutavat see vähe. Nojah, talved võiksidki soojemad olla. Küttearved oleksid madalamad ja rehvitöökodadesse ei tekiks ülearu pikki järjekordasid.

Nali naljaks. Mõistagi olid EKRE imbunud läbi populismi hallitanud kastmest, sest eelarvesse pääsemise võimalust küünilistel ideedel polnud. Siiski muutub üha hirmutavamaks, millise järjepidevusega propageerib arvestavat toetust omav poliitiline jõud ärakeelamist, allasurumist ja repressioone.

Läinud nädalal said Tallinnas kokku Euroopa julgeoleku targemad pead. Muu hulgas näidati kohalviibijatele uut ja edevat tehnoloogiat, millega peaks olema võimalik aina edukamalt ennetada terroriakte.

Just seetõttu kutsusin Vikerraadio hommikuprogrammi külla konverentsil esinenud Priit Suve sisekaitseakadeemiast, et pajatada uuematest lahendustest pajatada. Meie jutuajamine võttis mõneti üllatuslikult aga hoopis teise suuna. Jäi kõlama mõte, et vägevate vidinate asemel aitab meiesugusel maailma mõistes hallil äärealal terroriakte vältida pigem kõigi ühiskonnarühmadega arvestamine. Oma asja võiksid saada ajada nii heterod kui ka geid, valged ja mustad, karvased ja sulelised. Kellegi põranda alla surumine saab lõppeda ainult sellega, et luuk plahvatab suure pauguga lahti.

Seega võib Nastjasid ja Kerrosid mingil määral pidada meie ühiskonna mesilasteks. Teate ju küll seda teooriat, et kui kaovad mesilased, jääb inimkonnal elada neli aastat. Tõeliselt kõhedaks läheb siis, kui raamatupoest kaob viimane Šeps ja riiulilt jõllitab vastu ainult Mart Helme „Poliitikast ja sõjast".