Opositsioonilise EKRE juhi Mart Helme suust kõlanud tõdemuses, et katuseraha jagamises pole midagi korruptiivset ega hämarat, on midagi sarnast lapsega, kes kirjutab jõuluvanale üha pikemaid soovinimekirju, küsimata kunagi, kust kingitused tegelikult tulevad ja kas kõik teisedki lapsed saavad sama palju nagu tema. Ja lõpuks ei taha tühjade kätega jääda seegi laps, kes vanemate meelehärmiks liiga palju küsimusi küsib. Nii ongi võimalik, et katuserahast on koalitsiooni käes saanud sama tõhus vahend opositsiooni „distsiplineerimiseks“ nagu lapsevanemate jutt, et pahadele lastele päkapikud kommi ei too. Riigieelarve menetlemise aegu on see asendamatu tööriist.
Ometi pole poliitikuile oma äranägemise järgi ümberjagamiseks antav raha sugugi ohutum kui laste ülekülvamine magusaga. Pikas perspektiivis sööb see poliitikute usalduskrediiti samamoodi nagu suhkur lapse hambaid. Nii pole jutud EKREgi salakoostööst Keskerakonnaga tekkinud tühjalt kohalt, vaid saanud tõuke eelkõige kokkuleppest, millega Keskerakond koalitsioonierakonnana peitis enda katuseraha eest toetatavate projektide sekka 100 000 euro jagu EKRE soositud ettevõtmisi, ja mille täpsemad tagamaad on siiani saladuseks. Ühemõtteliselt halb on lugu aga siis, kui katuserahaga toetatakse parteikaaslase MTÜd või ämma juhitud laulukoori.
Nii ei püsi katuseraha jagamise süsteem mitte sellepärast, et see oleks parim viis kohaliku elu parandamiseks midagi ära teha (perspektiivikas on nn kaasava katuseraha idee), vaid et selle lammutamiseks puudub poliitiline tahe ja tegelikult ka valijate sund, arvestades, kui vähe tähelepanu on pälvinud rahvaalgatus katuseraha jagamise lõpetamiseks.
Kommentaarid