SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 96. koht: Moodsa eesti keele sünd

Täpselt 500 aastat tagasi Saksamaal alguse saanud reformatsiooni tulemusena toimus murrang paljude rahvaste kirjakeele arengus. Oli ju reformatsiooni algataja Martin Luther seadnud tingimuseks emakeelse jumalateenistuse pidamise ja see omakorda sundis kirikuõpetajad kohaliku rahva keelt õppima. Veelgi enam, emakeelse jumalateenistuse jaoks oli vaja ka piibel eesti keelde tõlkida, mistõttu tuleb eesti keele arengut vaadelda ühe osana pühakirja tõlkimisest. Piibli tõlkimise eesti keelde võtsid enda kätte Eestis tegutsenud sakslastest kirikuõpetajad, kes asusid usinalt maarahva keelt (nii nimetasid tollal eestlased oma keelt) õppima ja arendama. See protsess oli pikk ja vaevarikas, kuna eestlased ei rääkinud sugugi ühesugust eesti keelt.

Praeguse eesti kirjakeele väljakujunemiseks kulus umbes kolm sajandit. 16. sajandil ilmusid esimesed teadaolevad eestikeelsed tekstid ja trükised. 17. sajandil hakati koostama esimesi eesti keele käsiraamatuid (grammatikaid) ja nendega seoses avaldus kaks suurt probleemi: kas eesti kirjakeele aluseks tuleks võtta põhja- või lõunaeesti keel ning mis süsteemi järgi tuleks koostada maarahva keele grammatika. Peaaegu vaheldumisi ilmusid nii põhja- kui lõunaeesti keele grammatikad, mis põhinesid kas ladina või saksa keelel või siis mõlemal korraga.

1693 avaldas Põltsamaa pastor Johann Hornung põhjaeesti keelel põhineva grammatika „Grammatica Esthonica“, võttes sellega kokku Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused – sellest käibele tulnud kirjaviisi tuntakse nn vana kirjaviisina. Kuigi piibli tõlkimise protsessist võis arvata, et peale jääb lõunaeesti keel (ilmus ju uus testament esmalt lõunaeesti keeles „Wastse testamendina“ 1686), kinnistas 1739 avaldatud piibli täielik tõlge lõplikult põhjaeesti keele eesti kirjakeele alusena. Kuid kulus veel rohkem kui sajand, kui pandi paika praeguseni kasutusel olev eesti kirjakeel, mida tuntakse nn uue kirjaviisina. Selle lõi Kuusalu pastor Eduard Ahrens, kes 19. sajandi keskel koostas soome keelele toetuva „Eesti keele Tallinna murde grammatika“ (1843 ja 1853). Edasi tegelesid eesti keele arendamisega rohkem eesti haritlased ning nii jätkub see praeguseni.

Allikad: Eesti keele käsiraamat (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007. Eesti piiblitõlke ajaloo lühiülevaade (projektijuht: Kristiina Ross). Eesti Keele Instituut. http://www.eki.ee/piibel/ index.php?tekst=sissejuhatus