Kommentaar
21. november 2017, 17:59

Ivo Rull | Poliitilise välireklaami keeld jäägu kehtima (3)

Õiguskantsler Ülle Madise tegi parlamendile ettepaneku muuta ära poliitilise välireklaami keeld 40 päeva enne valimisi. Ta osutab sellele, et keelu mõjul on hakatud välireklaami tegema senisest oluliselt varem. Ning et suur osa poliitreklaamist on kolinud teistesse kanalitesse – internetti, televisiooni, raadiosse ja trükimeediasse. Madise arvates on praegune välireklaami keeld takistuseks just kohalikel valimistel osalevatele valimisliitudele.

Arvan vastupidiselt õiguskantslerile, et poliitilise välireklaami piirang on õigustatud. Ning pigem kaitseb kohalikke valimisliite paratamatult ebavõrdses konkurentsis riiklikult rahastatud parlamendierakondadega.

Välireklaami ei saa vältida

Poliitilisel välireklaamil on ilmselgelt mitu eripära, mis muudabki selle meediumi piiramise põhjendatuks. Esiteks ilmneb see avalikus ruumis ja kohtades, mida paljudel inimestel pole võimalik vältida ega ignoreerida. Kõikvõimalike meediareklaamide puhul on tarbijatel võimalik vahetada kanalit, panna peale reklaami blokeeringud või visata reklaamilehed oma postkastist otse prügikasti. Olulist linnaristmikku aga ei saa suur osa inimesi vältida ega seda kinnisilmi ületada.

Teiseks on häid ja silmapaistvaid avaliku ruumi kohti võimalik reklaamiks kasutada piiratud hulgal. Seega võidavad poliitilise välireklaami kampaaniatega just suured erakonnad, kes saavad juba aastaid ette broneerida mastaapsed ja eksklusiivsed pinnad linnaruumis. Kohalikel valimisliitudel, isegi kui neil peaks raha jätkuma, puudub igasugune võimalus teatud pindadel võrreldavas suuruses õigel ajal löögile pääseda.

Kolmandaks just asjaolu, et 40 päeva enne valimisi massiivne ajuloputus teedel ja tänavatel lõpetatakse, annab võimaluse nendele kandidaatidele, kes võtavad vaevaks valijatega suhelda muudes kanalites ja sisukamalt. Näiteks kas või tänaval inimestega vesteldes. Ehk siis valimisliidud saavad võimaluse vähendada seda ebavõrdsust, mida erakonnad endale maksumaksjate raha eest jõuliselt loovad.

Ning neljandaks tuleb kõikidest poliitilise reklaami vormidest kõige primitiivsemaks lugeda just välireklaami. Kõikides teistes formaatides saab erakond või valimisliit kas või natukenegi pikemalt tutvustada oma ideid ja lubadusi. Välireklaami sloganid on enamasti vaid kahe- ja kolmesõnalised, edukad on olnud ühesõnalisedki hüüatused („Tehtud!“, „Töötab!“ jt).

Või valijate tinistamine sõnu kasutamatagi (Savisaare suured silmad). Need, kes teevad valiku üksnes sääraste sõnumite või poliitikute fotošopitud näolappide mõjul, langetavad oma otsuse kahtlemata kõige vähem kriitiliselt ja analüüsivamalt.

Ükski piirang pole ideaalne

Nõustun õiguskantsleriga selles, et poliitilise välireklaami piirang pole ideaalne. Tõepoolest, sellest on võimalik nii seaduslikult (riigikohtu lahend Artur Talviku kaasuses ehk isiklikul sõiduautol reklaami lubamine) kui seaduse piiril jokitades (K-kohuke) mööda minna. Palju reklaame jäävad n-ö halli tsooni – näiteks kui poliitiku plakat kaubanduskeskuse ukse juures meetri jagu seespool on läbi klaasuste hästi välja näha.

Samas ükski pakutud võimalikest välireklaami piiramise uutest moodustest pole samuti ideaalne ega lõpuni kontrollitav. Et kehtestame plakati suurusele piirangud? Võin kihla vedada, et hakatakse tegema väikestest tükkidest moodustuvaid suuri mosaiike või tikitakse teeservad pisiplakateid täis. Või sätestame rahalised piirangud? Ärge olge naiivsed, selline piirang pigem soodustab varjatud sponsorluse vohamist. Ei saa ju keelata välireklaami pinna omanikul anda neid mõnele erakonnale kas näiliselt tasuta või siis sümboolse tasu eest.

Praegu kehtiva välireklaamipiirangu positiivne mõju ongi selles, et 40 päeva enne valimisi peavad erakondade kandidaadid hakkama valijateni jõudmiseks tegema sisukamaid pingutusi. Osalema debattides, vastama ajakirjanike küsimustele, levitama oma ajalehti ja voldikuid. Või rääkima inimestega neid huvitavatel teemadel näost näkku ning pidama pikki vaidlusi sotsiaalmeedias. Isegi ainuüksi siis, kui väliplakati staatiline nägu ainult pannakse teles, veebis ja raadios kõnelema, muutub see mõnevõrra informatiivsemaks.

Näiteks Viimsi muutus tänavu augusti keskpaigast septembri alguseni kummituslikuks poliitikute nägudega treileripargiks. Vaid valimisliit Kogukondade Viimsi ei teinud välireklaami, panustades valijatega otsesuhtlusele veebis ja kampaaniaüritustel ning oma seisukohtade tutvustamisele (sotsiaal)meedias.

Kuna meie valimisliidust palju rahakamad konkurendid ei saanud valijaid kampaania lõpusirgel välireklaamiga enam mõjutada, saavutasime lõpuks enamikuga neist võrdväärse tulemuse. Valimised võitis siiski ülekaalukalt kõige rohkem plakateid vorpinud (kui tänavale enam ei tohtinud, siis läksid käiku ruumid) partei.

Praegune välireklaamikeeld pole ideaalne, aga tal on siiski oluline tasakaalustav rolli primitiivsete plakatikampaaniate ning sisukamate valimiskommunikatsiooni vormide vahel. Argumente selle piirangu säilitamiseks on rohkem kui tühistamiseks.