Perroonil lohistab Mare oma lemmiklooma mööda maad. Inimesed ahhetavad. Loom võetakse naiselt ära. Rahvas on viha täis: magama panna see mutt!
Kui Jaanuse puhul mõistis enamik, et tegemist oli abi vajava haige inimesega, siis Mare puhul vaadati sellele võimalusele läbi sõrmede. Vähe oli neid, kes tõdesid, et naine vajaks pigem arstide hoolt. Teistsugune arvamus polnud popp.
Kaks nii sarnast inimest, keda vaimne häire ajendas tegema midagi, mis oli teiste silmis vale, aga neile endile tundus nii õige. Kaks sarnast inimest, kes ei suutnud mõista oma teo tagajärgi.
Kuidas saab aga olla, et arvamused on nii erinevad? Surnud inimest soovitakse aidata. Elavat aga ei mõista keegi – kui siis ainult hukka.
Aga kes annab õiguse mõista kohut selle üle, keda ei mõisteta süüdi isegi mitte kohtusaalis? Me ei või iial teada, mis meie endiga juhtuda võib. Kes meist tahaks, et siis kogu ilmarahvas meie suunas näppu vibutaks?
Kommentaarid