Juhtkiri
22. november 2017, 19:29

Juhtkiri | Alkoholiaktsiis aitab säästa elusid (23)

Terviseminister Jevgeni Ossinovski poolt „Foorumis“ etteloetud edusammud alkoholipoliitika vallas pidid kinnitama, et oleme õigel teel. Arvud on muljetavaldavad: tänavuse aasta kümne kuuga 52 alkoholisurma vähem kui mullu sama ajaga, joobes juhtide põhjustatud avariides üle saja vigasaanu vähem  ja ka purjuspäi toime pandud kuritegude arv viiendiku võrra väiksem.

Nüüd jääb üle vaid rahulikult analüüsida, et nimetatud andmed oleksid tõepoolest saavutatud just nimelt alkoholiaktsiisi tõstmisega. Aga nagu Ossinovski isegi ütles – viimase nelja aasta jooksul on alkoholitarbimine langenud kümnendiku võrra aastas. Kui trend on niikuinii langev, siis jääb küsimärgiks, kas Ossinovski toodud arve poleks saavutatud ka ilma jõulise aktsiisipoliitikata. Selline küsimuseasetus pole sugugi kiuslik. 

Ühelt poolt on säästetud inimelud ühiskonnale hindamatud, samas ei saa aga eitada, et aktsiisipoliitika tagajärgedel on siiski kindel hinnalipik küljes. Nii nagu aktsiiside tõustes voolab Eesti inimeste raha läbi Läti alkoholipoodide lõunanaabrite riigieelarvesse, nõnda väheneb oluliselt ka soomlastest alkoholiostjate poolt Eestisse jäetav raha. Piirikaubanduse tagajärjeks on Lõuna-Eestis kiratsevad väikepoed, millele võimuerakonna poliitik Heimar Lenk soovitab vee peal püsimiseks riigil dotatsiooni maksmist. Ja küsimuse all pole mitte kodulähedase joomise ja suitsupopsimise võimaldamine, nagu mürgiselt kirjutas Ossinovski parteikaaslane Barbi Pilvre, vaid elementaarse toidukauba ostmise võimalus ka autota vanainimestele.

 Kui Pilvre ütleb, et kõigile kasulikum ja odavam oleks ehk, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele, siis küsigem – kas alkoholivastases võitluses põletatud maa taktika kasutamine pole mitte liiga kõrge hind? Joomist kuidagi õigustamata – kuskil asub tasakaalupunkt ning see tuleb poliitikutel üles leida. Seni kippus rahva tervise aspekt  eelarve täitmise vajaduse ees varju jääma. 

Kui nüüd aga paranevad need tervisenäitajad oluliselt ja leiab kinnitust selle otsene seos aktsiisipoliitikaga, siis jääb üle vaid valitud kursil püsida. Seda isegi juhul, kui see ähvardaks saja miljoni eurose maksuraha laekumata jäämise või lisaeelarvega. Pole sugugi võimatu, et oleme nii riigi aktsiisipoliitika kui ka muutunud tarbijaeelistustega jõudmas uude kuiva seadusega normaalsusse, kus mõõdukad tarbijad vähendavad ise teadlikult joomist, noortel aga on sõltuvusaineks hoopis internet ja neil pole aega ega huvi enam juua; ülejäänud janustel ei jätku kõrge aktsiisi tõttu enam raha joomiseks; üksnes parm pole valmis end muutma ja teda ei ravi enam miski.