Tallinna kohus tühistas USA-Eesti lesbipaari elamisloa (60)

Ringkonnakohus asus seisukohale, et oktoobris 2015, kui naised Ameerika Ühendriikides abiellusid, oli eestlanna elukohaks Eesti Vabariik (mitte USA, kus ta sel ajal viisavabadusprogrammi raames ajutiselt viibis) ning kuna Eestis ei ole võimalik sõlmida abielusid samasooliste isikute vahel, ei saa lugeda sõlmitud abielu Eestis kehtivaks.

USA-s abiellunud naised esitasid halduskohtule kaebuse, kui USA kodanik esitas PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse Eestis püsivalt elava abikaasa juurde elama asumiseks, kuid PPA keeldus talle elamisloa andmisest, tuginedes muu hulgas sellele, et neid ei tunnustata Eesti õigusruumis abikaasadena. PPA märkis, et kuni Eestis ei muudeta abielu legaaldefinitsiooni perekonnaseaduses või ei täiendata välismaalaste seadust, pole võimalik anda elamisluba samast soost isiku juurde elama asumiseks.

Halduskohus rahuldas jaanuaris kaebuse, kohustades PPA-d elamisloataotluse osas uut otsust tegema. Kohus asus seisukohale, et abiellumisel oli naiste elukohaks USA, kuivõrd kaebuse esitajad väitsid haldusmenetluses, et elavad kordamööda teineteise kodakondsusriigis ning perekond loodi ajal, mil Eesti kodanikust abikaasa viibis USA-s. 

Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustunud – tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seadusele (§ 14, mis määratleb „elukoha“), asus ringkonnakohus seisukohale, et oluliseks näitajaks elukoha kindlakstegemisel on isiku tahe vastavasse kohta elama asuda.

„Ainuüksi kolm kuud USA-s viibimist ei muutnud seda riiki [tema] elukohaks. [Ta] läks USA-sse teadmisega, et tal on viisaeeskirjade kohaselt võimalik viibida seal vaid 90 päeva. Ta ei astunud USA-s mingeid samme selleks, et oma riigis viibimist muul viisil pikemaajaliselt seadustada, sh ei taotlenud immigrandi viisat, sest kaebajad otsustasid asuda ühiselt elama Eestisse,“ märkis ringkonnakohus tänases otsuses. 

Kuivõrd Eesti kodanikust osapoole elukohariigiks oli ja on Eesti ning siin ei ole võimalik sõlmida abielusid samasooliste isikute vahel, ei saa kaebajate vahel sõlmitud abielu lugeda Eestis kehtivaks, tõdes ringkonnakohus, märkides muu hulgas ka, et kaebajate abielu oleks Eestis kehtiv, kui perekonnaseaduses sisalduv tingimus, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, oleks vastuolus põhiseadusega. 

Ringkonnakohus nõustus PPA-ga selles, et põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätted ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei näe ette samasooliste isikute õigust abielluda. Riik peab samasoolistele isikutele tagama võimaluse soovi korral koos elada ja oma kooselu registreerida, kuid see ei pea toimuma abiellumise teel.

Nii kehtib Eestis kooseluseadus, mis võimaldab kahel füüsilisel isikul soost sõltumata sõlmida kooselulepingu. „Asjaolu, et riik pole käesoleva ajani suutnud vastu võtta kooseluseaduse rakendusakte, ei tähenda, et abielu institutsiooni tuleks hakata sisustama laiemalt,“ märkis kohus.

Ringkonnakohus lähtus otsuse tegemisel muu hulgas sellestki, et kaebajad ei ole sõlminud ka kooselulepingut ning seetõttu puudub nende vahel mistahes kehtiv registreeritud kooselu vorm.

„Piirang, et kooselu peab olema ametlikult registreeritud, on põhjendatud. Kuna kaebajate abielu ei ole Eestis kehtiv ning kooselu pole registreeritud ka muul viisil, pole asjakohane käesoleva haldusasja raames hakata kontrollima, kas välismaalaste seadus on põhiseaduspärane osas, millega see ei näe ette registreeritud elukaaslase õigust taotleda elamisluba. See küsimus muutub aktuaalseks siis, kui kaebajad peaksid sõlmima kooselulepingu ning PPA ka seejärel keeldub USA kodanikust abikaasale tähtajalise elamisloa andmisest.“

Otsuse peale võib riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. detsembriks 2017.

Sarah ja Kristiina Raud on otsustanud pöörduda oma õiguste kaitseks riigikohtusse

“Kui jätaksime otsuse edasi kaebamata, tähendaks see meie jaoks paraku taas lahkukolimist. Advokaadiga konsulteerinuna leiame, et meil on piisavalt alust oma murega riigikohtusse pöörduda,” sõnas Kristiina Raud. 

Sarah ja Kristiina kohtutee on võimalikuks saanud tänu Hedman Partners advokaadibüroo vabatahtlikule tööle ja toetajatele, kes on strateegilise hagelemise tarbeks annetanud raha Eesti inimõiguste keskusele. Keskuse juhi Kari Käsperi sõnul ei saa tänase ringkonnakohtu otsusega mitmes osas nõustuda ning vaieldavaid nüansse on otsuses mitmeid, mille osas oleks vaja saada riigikohtu seisukohta. 

“Leiame, et see, kas Kristiina elas abielu sõlmimise ajal Eestis või Ameerika Ühendriikides, on vaid üks vaieldav asjaolu. Kaugsuhtes oleva paarina elasid nad seal, kus neil parasjagu oli võimalik koos elada, ja nii kaua, kui neil seda lubati,” rääkis Käsper.

Oluliselt küsitavam on Käsperi sõnul aga ringkonnakohtu seisukoht, et kuna Kristiinal ja Sarah’l on Eestis sõlmimata kooseluleping, puudub nende vahel mistahes kehtiv kooselu vorm. Esiteks, tollal, kui Sarah ja Kristiina abiellusid, ei olnud kooselulepingu sõlmimine Eestis võimalik. Teiseks, kui Sarah ja Kristiina püüdsid kooselulepingut sõlmida tagantjärele, 2016. aastal, keeldusid nende kooselu registreerimast kolm Eesti notarit. Nad said tollal ka Notarite Kojalt kirjaliku seisukoha, kus öeldi, et paar, kes on välisriigis abielu registreerinud, täiendavalt kooselulepingut enam sõlmida ei saa. 

Sarah ja Kristiina kaasust lahendas viimati suvel riigikohus, kus arutati esialgse õiguskaitse andmist paarile. Riigikohus leidis tollal, et ka samasoolistel paaridel on Eestis õigus perekonnaelu kaitsele. “Selles valguses oleme endiselt optimistlikud ja loodame, et Sarah’l ja Kristiinal õnnestub siiski koos Eestisse õnnelikult elama jääda,” märkis Käsper.