Võib küsida, kui palju tahab keskmine inimene välispoliitikast teada ja aru saada? Üldiselt mitte eriti. Arusaadavatel põhjustel jälgitakse Eestis seda, mis Venemaal toimub. Aga Saksamaal? Fakt on, et sellest ajast, kui me oleme Euroopa Liidus, kus Saksamaa on suurim liikmesriik, on Saksamaa meie jaoks väga oluline.
Merkel nõrgestas sotsiaaldemokraate
Kui Angela Merkel 2015. aastal miljon põgenikku vastu võttis, olid sellel otsesed tagajärjed nii Euroopa Liidu kui Eesti jaoks. Muidugi ei vallandanud Merkel põgenike liikumist Euroopasse, kuid oma otsuse langetas ta ilma teiste riikidega nõu pidamata. Saksamaa kõrvalehoidmine põgenikevoolu põhjustanud konfliktide lahendamisest on sama mündi teine pool. Saksa meedia veenis nii oma rahvast kui maailma selles, et saksa rahvas toetas Merkeli otsust. Et see nii ei olnud, seda näitasid sügisesed valimised. Alternative für Deutschland sai 13% häältest, enamik neist protestihääled.
Sakslaste suhtumine Merkeli pikaajalisse valitsemisse on kahetine. Ühelt poolt kehastab Merkel stabiilsust ja stabiilsus on see, mida rahvas tavaliselt tahab, vähemalt seni kuni olukord pole väga halb. Saksamaa olukord ei ole Merkeli ajal, nagu ka väga kaua enne seda, halb olnud. Paraku ei ole ta ka hea, selles mõttes, et rahva elujärg ei ole aastakümneid paranenud, vaid on pigem halvenenud. Üha rohkem inimesi, lihtsamate tööde tegijaid on muutunud ajutiseks tööjõuks, kes ei saa unistada sellisest elujärjest, nagu oli nende vanematel majandusime aastatel pärast sõda.
Hästi ja väga hästi läheb Saksamaa ekspordile suunatud suurtööstusel. Merkel ise on (Lääne) Saksamaaga inimlikul tasandil lõdvalt seotud, tunneb selles riigis ainult valitseva klassi liikmeid ning võib liialdamata öelda, et Merkel on eksporditööstuse kantsler. See seletab ka asjaolu, miks Saksmaa nii vankumatult globaliseerumist pooldab.
Saksamaa ebaproportsionaalselt suurt eksporti poleks ülejäänud maailm nii kergelt alla neelanud, kui Merkeli asemel oleks riigi eesotsas mees. Merkel on naine, räägib vaikse, rahuliku, peaaegu uinutava häälega. Ta ei näe absoluutselt ähvardav välja ja on sel moel suutnud kõigis olukordades Saksamaa (majandus)huvisid hästi kaitsta. Majandus- ja välispoliitika mõttes on ta Saksamaa jaoks ideaalne juht olnud. Tema pika, stabiilse võimu juured on aga ikkagi sisepoliitikas. Valijad ei vali valitsejaid välispoliitika järgi.
Eelmise valimisperioodi valitses Merkeli nime järgi kristlikkonservatiivne liit koalitsioonis sotsiaaldemokraatidega. See oli aeg, mis Saksamaale siseriiklikult midagi head ei toonud. Kuid Merkeliga koalitsioonis olemise ja tema poliitika toetamise eest said sotsiaaldemokraadid suruda läbi oma soove. Näiteks bürokratiseerus töötegemine Saksamaal üha enam ja on saavutanud enneolematu taseme. Nagu sotsiaaldemokraatidele omane, reguleeritakse töötegemist – aga muidugi mitte ainult töötegemist – tohutu hulga seaduste ja ettekirjutustega.
Samal ajal võttis Merkel sotsiaaldemokraatidelt verbaalselt üle kõik nende teemad, ajas sotsiaaldemokraatlikumat juttu kui sotside peasekretär. Selle tulemusel langes endise suure rahvapartei toetus nii madalale kui mitte kunagi varem, valimistel sai SPD 20% hääli (kaotas 5,5%) ja lubas jääda uueks valitsusperioodiks opositsiooni.
Valitsuspartei CDU/CSU ise kaotasid aga valimistel kõige enam, 8,6% võrreldes eelmiste valimiste tulemusega. Rahva kannatus ei ole kummist, ükskõik kui osav poliitik riiki juhib. Paljusid asju saksa olusid mittetundev inimene ei usukski, kui talle neid Euroopa suurima majandusega riigi kohta räägitakse.
Näiteks on suur osa koole – Kölnist vaadates tundub, et enamus – hullus seisukorras. Majad pole ammu remonti näinud, ei seest ega väljast. Krohvi koorub lausa välisseintelt. Eestis pole ma selliseid koole näinud. Haridussüsteem ise, koolihariduse sisu, on punaste ja roheliste eksperimentide tulemusel nutuses olukorras. Digitaliseerimises on Saksamaa ilmselt üks Euroopa kõige mahajäänumaid riike. Selle eest on roheliste pikaajalise jõulise kaasavalitsemise tulemusel taastuvenergia tootmine ja aatomielektrijaamade sulgemine riiklikult, aga eelkõige eraisikute taskust nii hästi toetatud, et see tarbijal pisara silma võtab.
Vähearmastatud liberaalid
Liberaalidele – FDPle – andis valija neil valimistel 10,7% häältest. Saksamaal on FDP kõige vähem armastatud partei. Liberalismi idee, üksikisiku vabaduse ja vastutuse rõhutamine ei ole sakslase juures kuigi kõrges hinnas. Sakslane on südames konservatiiv ja riigi usku. Ka sotsialism on sakslase hingele armas, mitte ilmaasjata ei sündinud sotsialismi idee ja õpetus Saksamaa pinnal.
FDP on alati olnud haritud inimeste partei, arstide, advokaatide, arhitektide ja teiste, kes riigi palgal ei ole. Üle kümne protsendi pole nende toetus üleriigistel valimistel tõusnud. Christian Lindner lubas oma valijatele vähem Euroopa Liitu. Rohkem digitaliseerimist. Ida-Saksamaale makstava toetusmaksu lõpetamist. Paremat haridust. Põgenike ülempiiri kindlaksmääramist ning sisserändajate voolu reguleerimist sisserändeseaduse abil. See Saksamaa, mida Lindner lubas ja mille pärast talle valijate hääled anti, on üks teine Saksamaa võrreldes sellega, mida me Merkeli ajal näinud oleme. Mitte ilmaasjata ei karda Prantsusmaa president Macron, et Lindner võib Saksamaal võimule saada. Macron, see on “France first!” ja seda avalikult ebademokraatlike meetoditega, toetudes Le Peniga hirmutamisele.
Varematel aegadel oli FDP konservatiivse bloki (CDU/CSU) traditsiooniline koalitsioonipartner. Võiks öelda, et rahvuslikult ja rahvalikult konservatiivsed CDU ja CSU olid väljutanud oma ridadest majandusliberaalse idee, et valijatele paremini meeldida. Kuid selleks, et riiki ja eriti majandust targalt juhtida, oli FDP valitsuskoalitsioonis vajalik. Kuid FDP on erakond, mis ei ole flirtinud ei punaste ega rohelistega.
Kui kaua talutakse stagnatsiooni?
Merkel tahtis loomulikult moodustada mugavat enamusvalitsust ja kutsus FDP vanast armust koalitsiooni. Lindneri ja teiste koalitsiooniläbirääkimistel osalenud liberaalide kinnituse järgi ei näinud aga Merkel vaeva selleks, et neile koalitsioonilepingule allakirjutamist vastuvõetavaks teha. Liberaalidele ei tuldud neile olulistes puntides vastu. Rohelistel oli kantsleriga palju kergem ühist keelt leida. Küllap Merkel lootis, et FDP tahab iga hinna eest valitsemises osaleda. Eelmine kord ei pääsenud FDP isegi parlamenti. Liberaalid otsustasid aga teisiti ning saades aru, et koalitsioonis ei õnnestu neil teostada midagi sellist, mis nad olid oma valijatele lubanud, lahkusid koalitsiooniläbirääkimistelt.
President Steinmeier kutsus kõikide erakondade juhid enda juurde “kohvile”. Nagu me mäletame, oli Steinmeier hiljutise ajani Sotsiaaldemokraatliku Partei juhtiv tegelane. Ning juba ongi kuulda, et SPD siiski on valmis koalitsooni üle järgi mõtlema.
Paistab nii, et Saksamaad võib hakata valitsema koalitsioon CDU/CSU, SPD ja rohelised.
Saksamaa ja saksa rahva jaoks veel kord suur, lõtv koalitsioon midagi head ei tähenda. Riik on piisavalt rikas selleks, et jätkata neli aastat samamoodi nagu seni, ilma et midagi muutuks.
Ainsaks lohutuseks sakslastele võiks olla see, et Euroopa ja maailma areeenil on Saksamaa suur, eelkõige rikas ja Merkel otsustab Brüsselis koos Junckeri ja Macroniga.
Võib-olla aga ei lähe nii, sest Merkeli nõrkus, ta kitsas toetuspind kodus on maailmale nähtavaks saanud. Saksa valijad andsid valimistel teada, et nad ei taha endistviisi edasi. Kui seda veel neli aastat kuulda ei võeta, võivad sellel tõsised tagajärjed olla.
Teatud staadiumis muutub stabiilsus stagnatsiooniks. Stagnatsiooni on Euroopa poliitika, eriti aga poliitikute juures selgelt näha. Samal ajal on inimesed, valijad seda üha vähem valmis taluma, nagu me USAs, Inglismaal ja paljudes teistes riikides näeme.
Kommentaarid