Teame juba ammustest aegadest, et meie president on lepitaja ja koostööle kutsuja. Ja kohal olidki endise nomenklatuuri esindajad (Vaino Väljas, Indrek Toome, Tiit Made), aga ka praegused aatemehed (Eiki Nestor, Mart ja Martin Helme, Jüri Ratas). Kuhu Siim Kallas selles galeriis paigutada, on iseküsimus.
2018. aastal saab Eesti Vabariik 100, Karl Vaino 95, Arnold Rüütel 90, Indrek Toome 75, Siim Kallas 70 ja Jüri Ratas 40. Ei pea olema selgeltnägija, mõistmaks, et ei tule kerge aasta.
Kaasaegne Kalevipoeg
Meie presidendi viimasesse elulooraamatusse „Viimane Rüütel” on kriitikud suhtunud teatava skepsisega. Et olevat liialt paraadlik ja ülespuhutud. Olen vastupidisel arvamusel – poliitkorrektne Peeter Ernits on ülemäära vaoshoitult kirjeldanud meie XX ja XXI sajandi suurkuju isikuomadusi ja teeneid paljude riikide, aga sama rahva teenimisel.
Minu meelest on teostunud Gustav Suitsu nõue „Noor-Eesti” IV albumis (1912): „Andke meile inimesi, olgugi 7 korda lühemaid, kuid ometi elavaid inimesi!” Pole teada, kas Arnold Rüütel on Kalevipojast just 7 korda lühem, kuid isikuomaduste poolest on ta kindlasti muistse kangelase mantlipärija.
Ernits kirjutab äsjaesitletud raamatus: „Koolis oli Arno (nii kutsuti Arnoldit kodus ja koolis) korralik ja tagasihoidlik, ei rikkunud tunnis korda nagu teised. Õppis hästi ja kunagi ei kiusanud tüdrukuid.” Autor ei ole ilmselt kursis Rüütli varasemate käsitlustega. Pean silmas Toomas Kalli „Rüütel rahva keeles ja meeles” (2006), aga ka Ivan Orav mälestusi „Minevik kui helesinised mäed” (1995, 2001, 2008).
„Arnold oli kaks kuud vana, siis olid hällist vaid „pilpad taga”. Kolmandal kuul juba kõndis. Rüütel ei käinud veel koolis, aga ütles mitu korda: „Eesti saab vabaks!” Tõsi, Vene baase ei olnud veel Eestis, aga „eks Arnold nägi juba siis kaugemale kui teised,” on Toomas Kall rahvapärimuse talletanud.
Ja Ivan Orav täiendab: „Mäletan, kord sattusin peale väikesele poisile, kes venelaste sissemarssi jälgis, endal käed rusikas. „Küll te veel ükskord koju tagasi sörgite, saba jalge vahel!”“
See väike poiss sai olla üksnes Arnold Rüütel.
Vastilmunud raamatus on varasemast üksikasjalikumalt lahti kirjutatud Rüütli sõjaaegsed koledused: „Punaväelasi oli rohkem ja meie maja piirati sisse. Mina kaitsesin maja ühelt ja isa teiselt poolt. Vastastikku tulistamine käis hommikuni. Jumal tänatud, et ühtegi ohvrit ei olnud.”
Toomas Kalli rahvapärimuste kogumik on üldsõnalisem, piirdudes vaid väitega: „Aga mis mina tõesti Rüütli auks tahan öelda – verd tema kätel ei ole.”
Peeter Ernits pidanuks ümber lükkama Vikipeedias esitatava valeväite, et Arnold Rüütel astus 1946. aastal komsomoli. Rahvapärimuse järgi taheti tulevast presidenti kommunistlikuks nooreks värvata alles Nõukogude armees, mereväes (1950–1955). „Kõik pidid komsomolis olema, aga eesti poisid ei tahtnud minna. Mis teha? Siis Rüütel ütles, et omandame lisaeriala, õpime tuukriteks. Pärast oligi väga hea, olime kaksteist tundi päevas vee all ja mitte üks konn ei tulnud sinna selle komsomolijutuga.”
Ajakirjanduses on palju kirjutatud, kuidas Indrek Tarand käis 1982. aastal jõululaupäeval Julius Kuperjanovi haual. Samas on Arnold Rüütel praegusele Euroopa Parlamendi saadikule korduvalt rõhutanud, et liitus vabadusvõitlusega temast mõnevõrra varem. Rahvapärimus kinnitab seda fakti: „Kui ta Tartusse jõudis, huvitas Rüütlit ainult üks asi – kus on Kuperjanovi haud? Paul Ariste tuli vastu ja tal hakkas noorest ilusast poisist kahju – rikub oma elu poliitiliselt ära. Võttis Rüütli käe kõrvale ja viis ta Barclay de Tolly monumendi juurde ja sosistas: „See on Kuperjanovi haud.” Pärast seda käis Rüütel aastaid küünlapäeval sinna lilli viimas.”
Pärimus pärimuseks, „Viimane Rüütel” võinuks vähemasti kinnitada seda fakti.
Astus sammu valitud teelt kõrvale
Arnold Rüütlist sai kommunistliku partei liige 1964. aastal. „Mina ei astunud, mind vormistati parteisse,“ tsiteerib Ernits presidenti.
Nii lihtsalt need asjad ei käinud! Rahvapärimus on detailsem (kirjaviis muutmata): „Seda kõik imestasid, et kuda Rüütel järsku parteis. Aga see oli old nii, et Rüütel tuli õhta linnast ja järsku karanud metsast välja mitu meest, väänand Rüütlil käed selja taha ja pand veel noa kõri peale ja öeld et „Nüüd astud parteisse!”. Siis Rüütel vaadand, et vastupanuliikumine siin ei aita. Tegigi sammu valitud teelt kõrvale, astus parteisse. Siis kohe võetud nuga kõri pealt ära, torgatud pilet taskusse, saand tulema. Selles kohas, kus ta astus, on veel praegu auk, nii et põhja ei paista. Kevadel see läheb vett nii täis, et ajab üle ääre. Rahvas kutsub seda nõiakaevuks või rüütlikaevuks.”
Kokkuvõtteks. Eesti XX sajandi suurkujude valimisel tõdeti: mida Rüütel ka ei teeks, temal on ikka hea kuvand.
Ja riigikogu esimees Eiki Nestor nentis raamatuesitlusel: „Rüütel on üks täitsamees ja vaimustav mees.” Lisades, et tunneb ennast oma rohkem kui 60 eluaastast hoolimata Rüütli kõrval poisikesena.
Kommentaarid