SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 92. koht: Priiuse tulek

Pärisorjus (talupoegade isiklik sõltuvus maavaldajast ehk feodaalist) oli keskajal välja kujunenud Ida-Euroopa eripära, milles on nähtud isegi põhjust, miks Ida-Euroopa tänapäevani Lääne-Euroopast nii palju erineb. Valgustusajastu mõjul levinud inimeste võrdsuse idee ja pärisorjusliku mõisamajanduse ebaefektiivsus tekitasid XVIII–XIX sajandil surve keskaegsed igandid kaotada. Eesti- ja Liivimaale jõudsid need ideed baltisaksa aadlike kaudu, mille tulemusel hakkas Vene keskvõim vastavaid reforme ellu viima.

Eesti ajaloos ka tsaar-vabastajaks kutsutud keiser Aleksander I vabastas Eesti ja Läti talupojad pärisorjusest esialgu ainsatena riigis (mujal Vene keisririigis kehtis pärisorjus edasi ligi pool sajandit). Vabaks kuulutatud talupoeg oma igapäevaelus suurt muutust ei tundnud, sest maa jäi endiselt mõisniku omaks ja selle kasutamise eest pidi talupoeg jätkama teopäevade tegemist mõisapõllul. Seepärast tekitasid uued seadused talupoegades hoopis rahulolematust. Alles ajapikku hakkasid seadused täielikult kehtima, moodustati omavalitsuslikud vallakogukonnad, jätkus ja laienes õigusemõistmine vallakohtutes ning hakati kasutama võimalust omandada haridust kuni ülikoolini välja.

Huvitava lisanüansina kaasnes pärisorjusest vabastamisega talupoegadele perekonnanimede (priinimede) andmine. Seni olid eestlased kasutanud vaid eesnimesid, mida täiendati vajadusel talunimega. Seaduse järgi oli talumehel endal õigus priinimi valida, kuid enamasti tegid seda mõisnikud koos kohaliku pastoriga. 1820.–1830. aastail pandud perekonnanimede puhul on täheldatud, et Põhja-Eestis pandi rohkem saksa keelel ja Lõuna-Eestis rohkem eesti keelel (murdekeelel) põhinevaid nimesid.

Loomulikult ei saa me 1816. ja 1819. aastate puhul rääkida eestlaste täieliku vabaduse tulekust, kuid neil aastail pandi algus protsessile, mille käigus talurahvas vabanes järk-järgult mõisnike eestkoste alt ja sai ise hakata korraldama oma igapäevaelu. Niimoodi omandati kogemus iseseisvalt tegutsemiseks, mis oli tarvilik oma riigi loomisel ja ülesehitamisel.

Allikad: Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani“. Tartu: Ilmamaa, 2010. Fred Puss „Perekonnanimede uurimise piirkondlikke eripärasid“. Oma Keel nr 1/2016.