Ma ei tea, kui paljud eestlased on üldse julgenud enesele või oma lähedastele tunnistada, et nende vaimne tervis pole kõige parem ning on julgenud ka astuda järgmise sammu ja endale abi hakanud otsima. Sest esimeseks probleemiks tundub olevat juba see, et eestlase jaoks on vaimse tervise probleemid tabuteemaks.
Olgu, kui otsus vastu võetud, et abi on vaja, siis on järgmine samm leida koht, kust psühhiaatrilist abi saada. Kuid siin tuleb ette tõke – seda abi polegi praktiliselt võimalik saada.
Ravile ei pääse
Tunnistan ausalt, et vaevlen ise ärevushäire käes ning ühel nädalal pidin läbi elama kolm paanikahoogu. Tunnistan ka seda, et ei ole ammu psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtul käinud, sest visiidiaega pole lihtsalt võimalik saada. Tartust Tallinnasse kolinuna olen mitmel korral, kui vaimselt juba väga kriitiline seis olnud, üritanud endale mõnda vaimse tervise asutusse aega kinni panna, kuid saades teada, et järjekorrad on pea poole aasta pikkused, olen vihastanud ja asja katki jätnud.
Keset üht paanikahoogu mõtlesin, et ei, enam nii ei saa ja on vaja mõne eksperdi juurde oma probleemidega pöörduda. Helistasin tuntud psühhiaatriakliinikusse, pisarad voolamas ja hääl värisemas, et sooviksin, nii kiiresti kui võimalik, mõne psühhiaatri juurde aega saada. Rõõmsameelne registratuuritöötaja teisel pool toru ütles vaid, et nemad enam uusi patsiente vastu ei võta, sest järjekorrad on niigi pikad. Kujutage ette, mida pidin tundma, karjudes oma peas appi, võtnud oma julguse kokku ja helistanud raviasutusse, saades sealt vastuseks, et mind ei ole võimalik aidata.
Nii mõnigi psühholoogilise probleemiga inimene oleks vihastanud veel sügavamalt kui mina, tehes järelduse, et asju ei saagi parandada. Kust siis üldse abi saada, kui kohast, kust abi peaks antama, seda ei saa. Mina aga ei jätnud jonni ning helistasin läbi lausa viis psühholoogilist abi pakkuvat asutust. Tulemus oli muidugi masendav.
Lääne-Tallinna haigla psühhiaatri juurde saaks esimese aja järgmise aasta märtsi. Viie kuu pärast! Regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikusse algab psühhiaatri juurde registreerimine detsembris, esimesed vabad ajad on samuti märtsis. Lasnamäel asuvasse kliinikusse saaks samuti aja alles järgmisesse aastasse. Muuhulgas nentis registratuuritöötaja, et sel aastal on neil veel haigekassaga leping, kuid mis järgmine aasta toob, seda ei oska öelda. Marienthali kliinikusse, kus vaid tasulist abi antakse ja kus üks psühhiaatrivisiit maksab üle 70 euro, oleks aja saanud selle aasta lõppu. Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus uusi patsiente järjekordade tõttu üldse vastu ei võtagi.
Viimane appikarje
Olukord ongi masendavalt halb. Kuidas peaks siis abi saama inimene, kelle kuupalk on 600 eurot, kel vaja üleval pidada ennast, oma lapsi ja lähedasi ning kel pole raha, et iga kord üle 70 euro psühhiaatrivisiidi eest maksta?
Kuidas saab abi inimene, kes on omadega nii pahuksisse jooksnud, et ei jõua poolt aastat kannatada, kuni lõpuks vaimse tervise eksperdi juurde minna saaks? Palju abi võib olla ummikusse jooksnud inimestel lähedastest ja sõpradest, kuid sageli ei taheta ega osata lähedastega sellistel teemadel lihtsalt suhelda. Ja sageli ei oska lähedased ka neid aidata, kuna endal kogemus puudub või puuduvad vajalikud oskused inimest aidata.
Tulemus võibki olla see, et viimase appikarjena minnakse avalikku kohta tegema asju, mis teistele normaalsed ei tundu. Ja tol hetkel on sellel inimesel täiesti ükskõik sotsiaalsetest normidest, tal on täiesti ükskõik ka iseendast ja sellest, mis temaga juhtub. Selle asemel, et ühiskond seda viimases hädas inimest aitaks, lastakse ta maha. Juhtub.
Kommentaarid