ANDRES MUST | Kuidas muuta FIFA usaldusväärsemaks, läbipaistvamaks ja eetilisemaks?

Nende inimeste ja ametite vahele ei saa aga tõmmata võrdusmärki, kuna nad lihtsalt täidavad presidendi institutsiooni. Tõsi, nad püüavad oma ametist tulenevalt ära kasutada jalgpalli pakutavat tribüüni, ent oluline on mõista, et küllap teeks seda iga inimene, kes selles ametis oleks. Minu eesmärk pole uurida, mis poliitikuid jalgpall juures võlub, küll aga soovin leida põhjusi selle artikli esimesele lausele.

Küllaltki usutava selgituse andis Briti sotsioloog ja ajaloolane Alan Tomlinson, mees, kes on ligemale kolme kümnendi jooksul uurinud rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA toimimismehhanisme.

Äsja lõpule jõudnud Kuku raadio jalgpallipäevikus ütles Tomlinson mulle, et tänase spordisüsteemi näol on tegemist väga vana mudeliga, mis ulatub enam kui saja aasta taguse ROKi (rahvusvaheline olümpiakomitee) struktuurini, mille põhimõtete kohaselt ei tohtinud selle isikliikmed olla seotud poliitilise tegevusega. Enamgi veel, paljud spordiliikumise juhid töötasid vabatahtlikkuse alusel, n-ö ühiskondlikkus korras.

Tänane probleem väljendub aga asjaolus, et need vanad organisatsioonimudelid on pärit ajast, mil spordiliikumine ja spordi positsioon ühiskonnas polnud kaugeltki võrreldav tänasega.

Tomlinson ütles: “Täiesti võimalik, et FIFA puhul ei aita enam väiksed kohandamised, iluvigade parandamised, vaid tõenäoliselt tuleb probleemile läheneda pretsedenditu julgusega – ikka selleks, et valdkond hakkaks toimima usaldusväärsemalt, läbipaistavamalt ja eetilisemalt.”

Kaasaegsete olümpiamängude idee realiseerija Pierre de Coubertin annab oma 1926. aasta filosoofilises testamendis spordi juhtimisele selged juhtnöörid: “Vähem poosi, vähem reklaami, vähem piiravaid organisatsioone, vähem väljakannatamatuid sündikaate ja hierarhiat.”

Tänasel päeval põhjustab vastuolu aga asjaolu, et kuigi spordielu iseloomustavad reklaam, piiravad organisatsioonid, sündikaadid ning hierarhia, püüab FIFA endiselt lähtuda põhimõttest, mis kirjutatud oma aja ära elanud põhikirja.

Tomlinson selgitas: “Oma põhikirja kohaselt ei tegele FIFA poliitikaga, aga kui ta hakkaks avatumalt toimima, teataval määral järelevalvet tegema, võidakse seda pidada sekkumiseks riikide poliitikasse, mis on vastuolus tema põhikirjaga.”

Tänase päeva demokraatia üks suuremaid probleeme väljendub asjaolus, et avalikkusel pole võimalik valida suuri võime maailmas ning rahvas ei ole teadlik nende agendadest. Siia nimekirja sobituvad Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Komisjon, Maailmapank, kuid ka FIFA ja ROK. Viimased suudavad täiesti ootamatult sekkuda inimeste igapäevaelu ja seda negatiivselt mõjutada.

Kõige markantsemad näited on 1976. aasta Montreali OM ja 1990. aasta jalgpalli MM, millega seotud maksutõusud mõjutasid kohalikke elanikke mõlemal juhul ligi kolm kümnendit. Ja kuidas saaks jätta viitamata Brasiilia valitsuse lubadusele, et 2014. aasta MMi kulud katab erasektor, kuid reaalselt tasus Brasiilia maksumaksja väljaminekutest koguni 80 protsenti.

Inimesed, kelle elu sellised spordivõistlused kõige otsesemalt põlvkondade jooksul mõjutavad, pole aga teadlikud, kuidas selliste olukordadeni jõuti. Et FIFA tegevus on riivanud avalikkuse õiglustunnet, sellest annavad kinnitust jalgpalliruumi jõudnud hääled, mis sealt varem puudusid: Freedom House, Amnesty International, Human Rights Watch, Maailma terviseorganisatsioon.

Kui eelnevalt sai osutatud Tomlinsoni väitele, et FIFA reformimiseks tuleb kasutada pretsedenditut julgust, siis reaalsuses peaks see väljenduma selgetes arusaadavates valikutes, kuidas see väga laiahaardeline ja paljusid erihuvisid sisaldav organisatsioon tegutsema hakkab.

Kas tulevikus võiks olla tegemist eraettevõttega, mille juhtkond vastutab aktsionäride ees; või tuleks FIFA tugevamini siduda riikide valitsustega, et selle kaudu oleks kodanikel suurem kontroll selle maailmaorganisatsiooni üle? Need on küsimused, mida avalikkus hakkab FIFA-le üha sagedamini esitama.