Sappinen väravatest ja koondisest: minule laskuvad pinged pole maailma kontekstis mitte midagi

Viimati oli Sappinen täpne reede õhtul, kui tema leivaisa jäi Hollandi esiliiga kuuendas voorus alla Frank Liivaku kasvatajaklubile Almere Cityle. Üheksandal minutil vähemusse jäänud Den Bosch suutis meie mehe tabamusest küll 18. minutil kohtumise 1:1 viigistada, kuid 1:4 kaotusest pääsu polnud.

„Kui meeskond kaotab, siis pole kunagi tuju kõige parem. Aga fakt, et endal õnnestus värav lüüa, pakub mingit lohutust ikka,” üritas Sappinen kaotusest hoolimata positiivseks jääda. „Ründaja töö on väravate löömine ja see tähendab, et midagi õnnestus.”

Endine florakas on suurepärane näide sellest, kuidas esimesel katsel ei pruugi kõik õnnestuda. Jaanuaris Belgia esiliigasse siirdudes olid Eesti vutifännide ootused samuti kõrgele kruvitud, kuid Wilrijki Beerschotis ei õnnestunud Sappinenil kanda kinnitada.

Vana asja ta siiski üles kaevama ei hakanud, sõnades vaid, et Belgias oli väga palju põhjuseid, miks asjad ei laabunud. Ühe tipuründajaga pallinud Beerschotis pidi eestlane algkoosseisu koha pärast konkureerima kuue kamraadiga, mistõttu ta „oma aega” ära oodata ei jõudnudki. Nii piirduski Sappinen poole aasta jooksul vaid kahe kohtumise ehk 105 mänguminutiga.

Ka Den Boschis kasutab peatreener Wil Boessen ühe ründajaga taktikat, kuid Hollandis tuleb Sappinenil konkureerida vaid hispaanlase Iker Hernandeze ning hollandlase Jort van der Sandega.

Sulandus kerge vaevaga

Augusti keskpaigas Den Boschiga käed löönud Sappinenil õnnestus uude klubisse kerge vaevaga sisse sulandunud. Oma rolli mängib selle loomulikult ka õnn, kuid abiks tuli ka asjaolu, et septembrikuistes koondisemängudes ta kaasa ei teinud. Vastasel juhul oleks tal Hollandis kaks vooru vahele jäänud.

„Koos minuga liitus meeskonnaga viis-kuus mängijat. See tegi sisseelamise lihtsamaks, sest ma polnud siis enam ainukene uus. Kui siia tulin, läks kohe esimesest päevast treeningutel väga hästi. Leidsime treeneriga hea klapi,” meenutas eestlane. „Mäletan, et juba esimeses voorus ütles treener mulle, et kaalub tugevalt minu mängu panemist. Olgugi, et olin meeskonnaga ainult kaks päeva koos trenni teinud.”

Platsile Sappinen saigi ning edasine on ajalugu.

Kas ka edaspidi õnnestub meil ajaloolisest hooajast rääkida, saab teada alles kevadel. Nimelt pole meil viimase 11 aasta jooksul (jättes välja keskväljalt väravaid paugutanud Konstantin Vassiljevi) olnud edurivimeest, kes välisliigas ühe hooajaga maagilise kümne värava piiri ületanud. Viimati sai säärase tembuga hakkama Andres Oper, kes sahistas hooajal 2006/07 Kerkrade Roda eest väravavõrke 11 korral. Praegu liigub kuue mänguga kolm väravat virutanud Sappinen sarnasel kursil. 

Arvestades meie koondises valitsevat värava(olukordade)kriisi, siis oodatakse Sappinenilt tegusid kui sebralt triipude kandmist. Mida arvab sellest ta ise? „Pingetega toime tulemine on väga oluline osa jalgpalluri elust. Need pinged, mida mulle üritatakse peale panna pole ju võrreldes maailma tipuga mitte midagi. Kui tahad jalgpallis edukas olla, siis tuleb nendega toime tulla,” vastas ründaja rahulikult.

Mis aga puutub maagilisse kümne värava piiri, siis tibusid loetakse kevadel „Praegu ei tasu sellele mõelda. Võtan asja rahulikult, samm-sammult. Eks iga värav kasvatab enesekindlust, kuid kui vahepeal tabamusi ei tule, ei tohi lasta sellel ennast häirida. Mõni mäng ei tekigi võimalusi, aga sellest tuleb üle olla. Kui hooaeg läbi, siis vaatame, mis numbrid koos on. Ja kas on ka tehtud midagi, mida pole aastaid saavutatud,” arutles Sappinen.