MEHED EI NUTA: Jüri Jaanson eelistaks siledat vett, kuid suudab liikuda ka üle kivide ja kändude.Foto: Arhiiv (Jarek Jõepera)
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
5. september 2000, 23:00

Jüri Jaanson sõuab Austraalias peorõivis

Sõudja Jüri Jaanson tõmbas Austraalias pühapäevarõivad selga, ronis mõlkis paati ning alustas laenatud aerudega treeningut.

Üleeile norralasest treeneri Thor Nilseniga Austraaliasse saabunud Jaansoni aerud ja spordirõivaste kott polnud õigele lennukile sattunud, omapäi seigelnud paat aga teel räsida saanud. “Mehed ei nuta!” teatab Jaansoni kiri.

Iga pamp ise lennukis, õiges ei ühtki

Esialgu harjutab Jaanson väikelinnas Graftonis, seltsilisteks Hispaania, Iirimaa ja Lõuna-Aafrika Vabariigi sõudjad.

Seiklused algasid, kui sõudja oli läbi Göteborgi, Londoni ja Singapuri Quantase firma lennukiga Sydneysse jõudnud: “Mis karta oli, see juhtus - kotte ja aere ei kusagil! Pikapeale ilmus üks kohver välja - see oli pandud 20 minutit meie ees või taga lennanud firma British Airways lennukile.

Loomulikult tõmmati hilineja tollikontrolli, näitama kohvrit, millesse oli topitud doktor Muza Lepiku antud meditsiinikraam - olen ju Austraalias suurema osa aega tohtritest eemal. Tegin pai näo pähe, ja lootus, et seekord kõik hästi läheb, pidas paika. Kuigi pulbrid nuusutati üle.”

Graftoni õllesaalis lehvib Eesti lipp

“Hakkasime just Graftoni lennukile registreeruma, kui keegi ligi jooksis ja teatas, et mu asjad saabuvad homme, see on 5. septembril,” meenutas Jaanson ja lisas, et tema jaoks on 5. september neil minutitel lõppemas.

“Kui Sydneyst startinud lennuk maandus, asusime kotte ootama. Oh õudust - lindilt ei tulnud minu viimast ega Thori ainsat kotti! Lõpuks teatati, et me pole üldse Graftonis, vaid peame uuesti lennukile astuma. See pisilennuk potsatab maha tõesti igas külapeatuses!”

Sydneyst 660 km põhja pool asuvas 18 000 elanikuga Graftonis läks elu meeldivamaks: “Vaatasime tele- ja lehemeeste armeed nähes otsivalt ringi, kuni selgus, et staarid oleme meie ise.

Olümpiavaimustus on tohutu. Linnas asub sõudemaade lippudega kaunistatud õllesaal, reedel austab linnapea meid vastuvõtuga.”

Magamises sündis isiklik tippmark

Uus sünge üllatus tabas Jaansonit sõudeklubis, kui ta Filippi paati tervitas.

“Empacheri firma on transportides mu paadi esimese ballooni lohku vajutanud,” kirjeldab sportlane. “Sõudmist see ehk ei sega, aga kena kah pole!

Seal ma siis olin, aerudeta ja mõlkis paadiga. Aga mehed ei nuta, ja ma keerasin linna peale jooksma. Jõudu tundes läks tuju heaks.

Üllatav, et sekeldused pole närve rikkunud. Kodus oleksin vist peaga vastu seina jooksnud, nüüd püstitasin 11 tunniga magamise isikliku tippmargi.

Kui vee äärde jõudsin, vaatas Thor demonstratiivselt kella. Aga aerud oli ta Šveitsi firmalt Stamfli juba laenanud. Ainult et natuke imelik oli kolleegide pilgu all Eesti koondise pühapäevarõivastega - muid rõivaid allesjäänud kohvris polnud - paati ronida.”