Jalgpall

HÄÄBUMINE | Jugoslaavia sõda hävitas Euroopa jalgpallimeistri suured plaanid 

Mart Treial, 29. aprill 2020 09:42
Belgradi Crvena zvezda mehed tähistamas Euroopa karika võitu aastal 1991.Foto: Twitter / @olympia_vintage
„Meeskond, mida ehitasime viis aastat, kadus üleöö. Töötasime pikalt, et jõuda tippu. Kui kohale jõudsime, kadus riik...“ 

Karm, aga tõsi. Belgradi Crvena zvezda tehnilisel direktoril Dragan Džajicil olid suured plaanid. 1991. aasta mais võidetud Euroopa karikas (Meistrite liiga eelkäija) pidi olema millegi ilusa algus, kuid Jugoslaavia lagunemine ja sellega kaasnenud sõda nullis kõik. Pärast Crvena zvezda triumfi pole ükski Ida-Euroopa klubi maailmajao tugevaimas eurosarjas isegi finaali jõudnud.

Esimene probleem oli mängijate päritolu, sest sõda sundis mitteserblased Belgradist minema. Väravateta lõppenud 120 minuti järel penaltiseerias Marseille Olympique'i alistanud Crvena zvezda koosnes Jugoslaavia eri paigust kokku aetud noortest talentidest. Kaptenist väravavaht Stevan Stojanovic oli Kosovo serblane nagu ka peatreener Ljupko Petrovic. Paremkaitsja Refik Šabanadžovic oli bosnialane, ründaja Darko Pancev makedoonlane, paremäär Robert Prosinecki horvaat ja vasakäär Dejan Savicevic montenegrolane. 

„Mängijatel polnud aimugi, et Jugoslaavia riik võib kaduda,“ ütles toonane tehniline direktor Džajic, kes oli aastatel 1998–2004 ja 2012–14 klubi president.

„Me mõtlesime vaid spordist,“ lisas väravavaht Stojanovic ja meenutas 1991. aasta kevadsuvel peetud vestlust klubi ühe ametnikuga Belgia klubi Antwerpi pakkumisest. „Ta ütles: „Kutid, siin pole enam midagi. Väga võikad asjad hakkavad juhtuma, minge otsige tööd mujalt.““

„Meil olid suured plaanid. Tahtsime Zagrebi Dinamost tuua Davor Šukeri,“ avaldas toonane peatreener Ljupko Petrovic.

Džajic täiendas: „Meil polnud probleemi mängijate meelitamisega ükskõik, millisest Jugoslaavia otsast. Me valisime parimaid.“

„Me võinuks aastaid järjest võita, kui sõda poleks tulnud,“ arvas rumeenlasest keskkaitsja Miodrag Belodedici, kes võitis Euroopa karika ka 1986. aastal Buakresti Steauaga, kuid põgenes kaks aastat hiljem Nicolae Ceausescu režiimi tõttu kodumaalt. „Mõned mängijad oleks niikuinii lahkunud, aga meil oli väga head noored.“

„Tragöödia seisneb selles, et me ei saa kunagi teada, kui head võinuksime olla,“ ütles Stojanovic aastaid hiljem elutargalt.

Eurokeeld pani otsustava põntsu

Niisiis, äsja Euroopa meistriks tulnud jalgpalliklubi käed olid seotud. Vähem kui kuu pärast ajaloolist triumfi kuulutasid Sloveenia ja Horvaatia välja iseseisvuse, kuid sõda Horvaatias jätkus veel aastani 1995.  

Osa Crvena zvezda tuumikust lahkus kohe, näiteks horvaat Prosinceki liitus Madridi Realiga, mõned pidasid vastu 1992. aasta kevadeni. Aga siis otsustas UEFA kõik (endise) Jugoslaavia klubid eurosarjadest kolmeks hooajaks (1992/93, 1993/94 ja 1994/95) eemaldada. Lisaks ei lubatud Jugoslaaviana EMile kvalifitseerunud, kuid tolleks hetkeks killustunud ja sõjaseisukorras riiki finaalturniirile. Nende asemel pääses Taani, kes krooniti hiljem Euroopa tšempioniks.

Kuivõrd eurosarjas ei saanud mängida, ei näinud Crvena zvezda juhid mõtet enam meeskonda nii palju investeerida. Samal ajal, kui kodune vihavaenlane Partizan ehitas peaministri abiga moodsat noorteakadeemiat, triivis Crvena zvezda üsna sihitult ja lubas rivaalil oma andekamad noored endale napsata. 

Olukord riigis hakkas tasapisi rahunema aastal 1995, kuid samal aastal jõustunud Bosmani reegel aitas kaasa rikaste ja vaeste vahe suurenemisele. Nii-öelda uue Jugoslaavia majandust laastasid sanktsioonid, majanduse ja infrastruktuuri lagunemist võimendas ka nende jätkuv tegevus Kosovos. Näis, et Crvena zvezda laguneb ühes riigiga.

„Alates sellest, kui riik oli põhimõtteliselt kriminaalide kätes, langesid jalgpalliklubidki kaabakate hoolde,“ sõnas kauaaegne Crvena zvezda fänn Goran Lojancic portaalile The Set Pieces. „See oli laias laastus igasuguste ambitsioonide lõpp, peale raha teenimise.“

Siseriiklikul tasandil oli Crvena zvezda tagasilöök siiski ajutine. Karikavõistlustel saatis neid edu ka 90ndate teises pooles, kuid meistrivõistlustel domineeriti rohkem jälle 2000ndatel. Crvena zvezda ja Partizani tiitliheitlused iseloomustavad iga Serbia jalgpallihooaega tänini, kuid rahvusvahelisel areenil on nad teise-, kui mitte kolmandajärgu tegelased. 

Ajad, mil Crvena zvezdast minnakse otse Reali või AC Milani, on möödas. Summad, mida kunagine Euroopa meister üleminekuturul kulutab, on eliitklubidega võrreldes naeruväärsed. Näiteks eelmisel suvel ostis valitsev Serbia meister Transfermarkti andmetel üheksa mängijat koguhinnaga 6,7 miljonit eurot. See on jämedalt võttes Cristiano Ronaldo kolme kuu palk Torino Juventuses...

Muide, 2007. aasta suvel kohtus Crvena zvezda Meistrite liiga 2. eelringis FC Levadiaga ja sai Tallinnas 1 : 2 tappa. Tõsi, võõrsil löödud värav aitas serblased koondskooriga 2 : 2 edasi. 

Mingisugusest tasemetõusust võib viimase paari aasta taustal jälle kõneleda, sest Crvena zvezda on kaks hooaeg järjest roninud esimesest eelringist Meistrite liiga alagrupiturniirile. Seal, tõsi, on jäädud mõlemal juhul nelikus viimaseks. Ometi saavad nad uhkeldada, et võitsid 2018. aasta sügisel kodus hilisemat tšempionit FC Liverpooli 2 : 0. 

Samal teemal

10.04.2020
HÄÄBUMINE | Maailma parim jalgpallikoondis langes verise revolutsiooni ohvriks
23.03.2020
HÄÄBUMINE | Musta Mandri suurlootusest MMide suurimaks häbiplekiks. Sairi koondise lugu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee