Kriitiline Tanel Kangert: mis see elamise võlu üldse on? Lihtsalt tiksuda on minu meelest väga depressiivne

„Minu teadmatus pole väiksem kui ülejäänud ühiskonnal. Kõik loodavad sügise peale, jalgratturid samamoodi. Järjest enam saab selgeks, et kõiki ära jäänud võistlusi pole reaalne lükata sügisesse kahe-kolme kuu peale. Praegu treenime teadmatuses. Mingit kindlust pole, millal oma tööd saab hakata tegema,“ selgitas ta oma olukorda.

Kangerti sõnul hoiab ta praegu kinni oma tavalisest treeningplaanist. „Ma isegi imiteerin võidusõitu. Olen Eestis olnud kuus nädalat ja pole päriselt kordagi puhanud. Praegu on eesmärk – isegi, kui seda vaja pole – tekitada endale mai alguseks ja aprilli lõpuks nii hea vorm kui vähegi võimalik. Ma ei tea, kas see on alateadlik stress, aga kalorid ikkagi põlevad. Kaalu pole juurde tulnud,“ pajatas rattaäss.

Kangert ütles, et interneti teel pole ta ühelgi võistlusel osalenud. „Eelistan väljas sõita ja rattasporti tuppa suruda on minu meelest väga meelevaldne tegevus.“

Eestiski lükatakse võistluseid ja massiüritusi pidevalt edasi. „Olukord on keeruline, otsustajatel samamoodi. Kindlasti pole meetmed alati proportsionaalsed. Viirus on kindlasti – ei saa eitada, et tegu on halva asjaga. Me kõik võime saada sellest mõjutatud, aga tõenäosus on ikkagi väga väike. Kui rääkida sportlastest – ka nende seas on nakatunuid –, siis sportlase organism on üldjuhul niivõrd tugev, et see ei jäta pikemaajalisi kahjustusi.

Nii palju, kui olen lugenud – näiteks Fernando Gaviria ja teiste tippude kohta –, siis nemad jäid veebruaris haigeks, põdesid selle läbi ja sisuliselt ei juhtunud midagi hullu. Seda võrdusmärki ei saa kindlasti tõmmata kõigile ühiskonnagruppidele. Meie õnn on Eestis see, et meil on lubatud ja isegi soodustatud õues liikumine. Üritustest rääkides ma nii optimistlik ei oleks. Arvan, et lühinägelik on kõik väli- ja spordiüritused ära keelata. Sellel võivad olla minu hinnangul pikad ja negatiivsed tagajärjed.“

Kangert toob välja, et kui inimesed ei saa end proovile panna, võivad paljud sporditegemisest loobuda ja valida ebatervislikumaid hobisid.

Tema lõpusoovitus otsustajatele kõlas: „Tõmbaksin spektri laiemaks. Küsimus pole ainult selles, kas sport saab jätkuda. Küsimus on terves kultuuris. Kui meil ei toimu ühtegi suvekontserti ega väliüritust, siis ma küsiks, mis see elamise võlu üldse on? Lihtsalt tiksuda, et järgmisel aastal läheb paremaks, on minu meelest väga depressiivne. Võin kinnitada täiesti kindlalt, et palju on neid, kes elavad spordile kaasa ja saavad sealt elamuse, jätavad muud lollused tegemata ja on produktiivsemad. Soovitaks otsustajatel kaaluda, kas kultuuri ja spordi piiramine sellisel määral, nagu on praegu kavas, on ikka mõistlik otsus.“