Andres Sõber: väike Müürsepp tahtis väga põrgatada ja pani siis kõhu alt kaheksa meetri pealt oma õuna teele
"1983. aastal oli mul selline väike murdemoment," meenutas Sõber oma treenerikarjääri algust. "Olin unistanud treeneriks saamisest ja tekkisid variandid. Esiteks kutsus Heino Krevald mind Tallinna spordiinternaatkooli treeneriks. Aga selline mees nagu August Sokk ütles mulle: "Jorr, kui tahad treeneriks saada, siis võtad ja alustad päris väikeste poistega."
Kuna see mõte mulle meeldis, siis 1983. aasta suvel istusime (August) Sokk, (Allan) Dorbek ja mina Illuste suvelaagris ja mulle valiti aastakäik välja. Kuna Sokul olid 1971/72 poisid, siis mulle anti 1973/74. Pidin ise minema Mustamäe koolidesse ja sealt poisse otsima. Nii ma hakkasingi toimetama ja sealt sai tookord leitud ka selline mees nagu Martin Müürsepp.
Ma arvan, et mul on seda silma, ja olen ise seda ala nii palju armastanud, et ma tunnetan kohe ära, kelles on midagi olemas. Nõukogude Liidu ajal öeldi, et korvpallurid peavad olema pikad ja peenikesed ja selliseid poisse me otsisimegi. Mul oli üle 2-meetriseid kutte võistkonnas viis või kuus.
Müürsepp oli kohe alguses ka osav, põrgatas hästi ja vise oli paigas. Kui Martin oli väike, siis ta ütles: "Treener, mulle meeldib taga mängida." Ta tahtis väga põrgatada ja pani siis kõhu alt kaheksa meetri pealt oma õuna teele. Ma lasin ta olla.
Mul on treeneriametis alati olnud põhimõte, et ei taha oma raami kellelegi peale suruda. Nagu kuskil getos New Yorgi külje all, kus iga vend paneb nagu tahab.
Teisigi selliseid poisse on aastakümnete jooksul olnud küll ja küll. Võtame kasvõi Rain Veidemani, kelles nägin kohe sellist omamoodi talenti. Mõned on meie hulgast äragi kadunud.
Kunagi olid Mart Lööne ja Peep Jõgi, kes käisid natuke ka minu juures mängimas. Püha püss, kui puruandekad vennad. Või Ülo Varul, kellega koos ma mängisin. Ta läks oma eluga küll untsu, aga mängides oli superandekas vend."
Kommentaarid (0)