Lapsed trennis tagasi: uudne olukord sunnib treenereid ajusid ragistama

Viljandi JK Tuleviku tegevjuht ja noortetreener Rain Tölpus rääkis, et nende klubis on praegu väljakule pääsenutest kõige nooremaks 2012. aastal sündinute grupp, pisemad ehk 2013. ja 2014. aastal sündinud peavad veel nädalajagu ootama.

"Järgmisel nädalal katsume neile teha proovitrenni, eks siis paistab kuidas läheb. Nende puhul nägimegi seda ohtu kõige suuremana, et nendeni on seda infot viia kõige keerulisem, et nad sellest aru saaks,” tõdes Tölpus.

Üldiselt on aga noortegruppide treeneritelt saadud tagasiside olnud seni positiivne, lapsed on paika pandud reegleid järginud ja probleeme pole olnud.

"Eks treeneritele on see muidugi väljakutse. Ühelt poolt on lastel suur elevus sees, sest üle pika aja näeb sõpru, kuid teisalt tuleb harjutusi juba eos niimoodi sättida, et vältida trennis kontakti,” rääkis Tölpus. „Saab teha paaris söötmist väikse distantsi pealt, triblamist ja selliseid asju. Eks selline olukord avardab natuke ka treeneri mõttemaailma.”

Teise Lõuna-Eesti suure jalgpalliklubi Tartu JK Tammeka noortetreener Ervin Laaneots kohtus oma 2009. aastal sündinud hoolealustega esimest korda üle tüki aja esmaspäeva õhtul ning ta nentis, et olukord on võrreldes tavalise treeninguprotsessiga mõistagi erinev ja väljakutseid pakkuv, kuid sellega tuleb lihtsalt kohaneda.

"Tuleb arvestada, et ühelt poolt pole poisid füüsiliselt sellises konditsioonis nagu olid märtsi alguses, kui toimusid viimased ühised trennid, kuid teisalt tuleb arvestada ka emotsionaalse poolega: nad on harjunud olema mingis oma väikses maailmas, kuid nüüd see maailm järsku taas laienes - ja mitte ühe-kahe inimese võrra, vaid trennis on neid pea kakskümmend. Sellega tuleb arvestada ning selge see, et tavalise treeningurütmi saavutamine võtab aega, see ei tule ühe-kahe trenniga,” rääkis Laaneots.

Ta märkis, et treenerina erineb tööprotsess tavalisest oluliselt, sest kogu aeg tuleb arvestada erinevate piirangutega. Treeninggrupi käsutus olev väljak tuleb täpselt markeerida, et kõik oma ette nähtud alas püsiks ja samas vajalikud harjutused tehtud saaks. Esialgu on märgatavalt vähendatud ka trenni pikkust ehk pooleteise tunni asemele rügavad poisid ühe tunni.

"Aga oli näha, et nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt pidasid nad vastu ehk umbes poole sellest ajast,” tõdes Laaneots. "Kuid see on ka mõistetav ja vahepealset olukorda arvestades nii peabki olema. Esimene trenn oligi tegelikult selgelt sissejuhatav ja ma ei nõudnud neilt tavapärast rütmi, tähtis oli, et poisid harjuks jälle üksteise, treeneri, palli ja väljakuga. Forsseerida siin ei maksa, tähtis on sujuvalt ja pehmelt liikuda tavalise treeningurütmi poole.”

Esialgu treenib Laaneotsa grupp ühiselt kahel korral nädalas, kuid selle kõrvalt peavad poisid jätkama ka individuaalse pusimisega.

"Liigume vaikses tempos edasi, aga muidugi loodame, et ükskord saame taas trenni teha nii nagu oleme harjunud,” sõnastas Laaneots kogu spordirahva suure soovi.