29 aastat suurest võidust ehk Kuidas Jaak Salumets Kalevis poistest mehed kasvatas

1991. aasta 6. mai on Eesti spordiajalukku kirjutatud suurte ja kuldsete tähtedega. Meie rahvusspordiala korvpall saavutas tiitli, millest aastakümneid ei julgetud isegi unistada. Tallinna Kalev tuli korvpallis N. Liidu meistriks, alistades kõik Nõukogudemaa hiiud.

1991. aasta aprillis ja mai esimesel nädalal hingas Eesti teistmoodi. Kogu rahvas elas Kalevi meeskonna edule kaasa. Toonane võidumarss andis kõneainet ja tõi rõõmupisaraid rohkem kui meie hilisemad olümpiavõitjad. Kalevilt oodati vargsi imet, Liidu meistrivõistluste kuldmedalit.

6. mail kell 18, kui Kalevi hallis algas finaalmäng Leningradi Spartakiga, oli Eesti nagu välja surnud. Ligi 4000 õnnelikku olid okupeerinud hallis kõik iste- ja seisukohad, ülejäänud rahvas oli telerite ees.

Poolteist tundi hiljem tuli triumf, Kalev krooniti N. Liidu parimaks korvpalliklubiks.

Missugustele momentidele sa automaatselt mõtled, kui öelda märksõnadeks 1991 ja N. Liidu kuldmedal?

Üks raske etapp oli kahtlemata 1990. aasta sügis, kui olime Euroopas ja pidasime palju mänge ning Babenko sai vigastada. See oli minu viga.

Siis mõtlen, kuidas me Gunnar Hololeiga Barcelonas Tiit Soku ära rääkisime, et ta Moskva Dünamost Kalevisse tuleks.

Raske oli ka Vladivostokis, kus mängisime Vorošilovgradiga. Mäng läks lisaajale, sest vastaste mängija läks üksi korvi suunas, viskas, pall keeras peaaegu sisse ja siis ootamatult välja… See kaotus olnuks suure tähendusega. Lisaajal päästsid mängu Žulanov, Abeljanov ja Viktorov. Eesti meestest polnud asja.

Ebaharilik tunne oli ka pärast (1991. aasta kullamängule eelnenud – U.S.) poolfinaali Riia VEFiga. Kuidagi väga imelik oli… Sõitsime bussiga Riiast tagasi, Aivar Kuusmaa oli vigastatud ja ma mõtlesin, kas tõesti kogu töö läheb laiali.

Tundub sulle, et meedia ja fännid tähtustavad kullavõitu tegijatest rohkem?

Siis oli see uskumatu. Et nii on võimalik üldse tõusta. Keegi ei uskunud seda. Mängijad kasvasid ja muutusid professionaalsemateks. Suutsin oma visiooni ellu viia, vaatamata konfliktidele mängijatega. Kõik ju kirusid mind.

Kui palju see teekond su tervist tappis ja pereelule mõjus?

Kui alustasime, siis polnud meeskond vaimselt, füüsiliselt, moraalselt ega sotsiaalselt valmis alluma mu nõudmistele ja läbima kogu kadalippu. Ma ei saanud neilt maksimumi nõuda, sest me ei suutnud neile maksta väärilist tasu, paljudel olid eluasemeprobleemid. Need võtsid minult väga palju aega ja energiat.

Kui tihti mõtlesid, et lihtsam oleks kõik pikalt saata?

Sellist mõtet mul ei tekkinud. Kui mul on motivatsioon, siis teen selle lõpuni. Ma ei lahku poolel teel.

Kas sind motiveeris raha või teadmine, et ühel hetkel võib Kalev palju võita?

Mind ei motiveerinud raha. Tahtsin näha, millised on mu oskused ja teadmised ning mida ma suudan meestest välja pigistada. Esialgu ei rääkinud meistrikullast mitte keegi, aga süües kasvas isu.

Täiuslikud abimehed

Ümbritsesid sa end õigete inimestega?

Inimesed, kes Kalevi juurest läbi käisid, olid omaette isiksused. Nad kõik olid vajalikud. Ma ei võtnud juhuslikke inimesi, sest teadsin, keda tahan.

Näiteks Roman Prussakov oli küll arst, kuid reaalselt ravisid mehi teised inimesed, tema osa oli aidata vene mängijatel sulanduda ja pingeid maandada.

Kui massöörile (Heino Jürviste, leiti aastaid tagasi surnuna – U.S.) mõelda, siis tal olid kuldsed käed, aga teda tuli kogu aeg kontrollida. Ta oli vabamõtlemise etalon. Kui teda nädalavahetusel üles rivistada, siis tegi uuel nädalal korralikku tööd.

Või Heiki Krimm, kelle kohta ma ei saanud siis öelda, et ta on alternatiivmeditsiini esindaja. Ta oli kirjas videooperaatorina. Tegelikult tegi hoopis teist tööd. Meditsiini roll meeskonna edus oli väga suur.

Meeskonna tervis oli Rein Jalaku pärusmaa. Tallegi sügav kummardus ja lugupidamine. Tulemused räägivad enda eest.

Väga olulist rolli mängis üldfüüsilise ettevalmistuse treener Pranas Mickievicius. Tema peale sain alati looda. Igas olukorras.

Krimm tegeles palju ka sinuga?

Temaga oli mul juba ammu lähedane suhe. Ta aitas mind ja mu perekonda.

Kui palju oli meeskonna juures õnnekütte, kes tahtsid end Kalevi nimega kaunistada?

Neid polnud, sest keegi ei uskunud meie edusse. Kunagi oli Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli direktor Jaan Talts, kes saatis meid 1980ndate lõpul otsustavale tuurile Donetskisse lausega: «Kas lähete Eesti korvpalli matustele?» Ütlesin, et neid matuseid ei tule…

Kui tuli edu, siis tekkisid ka huvilised. Toonane Kalevi aseesimees Ojavere tundis huvi meie sponsorraha ja välismaiste toetajate vastu. Aga me ei lubanud teda ligi.

Altkäemaks või mitte?

Kas sind häirib 1991. aasta eduloo juures teadmine, et mängija Tair Tenno maksis hooaja algul Moskva Dünamo mängijatele raha, et nad Kalevile kaotaksid ja et Kalev kindlasti alagrupiturniirilt edasi pääseks?

Mina ütlen nii: olime Sidjakiniga (Moskva Dünamo peatreener – U.S.) nii head sõbrad, ka väljaspool korvpalli, et see otsustas asja… Kõik edasine näitas, et meeskonnad on platsil võrdsed.

Nii et raha vastastele maksma ei pidanud?

Kui ajaloos tagasi minna, siis Sidjakinil oli meiega kohtumisel kaasas palju suuri koormusi kandnud mängijaid. Vahetult pärast Tallinna tuuri lõppu oli neil tulemas elulise tähtsusega eurokarikamäng. Rohkem ei tasu seda kommenteeridagi.

Kui me taas esimest aastat kõrgliigas mängisime, sattusime üleminekuturniirile Leningradi Spartakiga. Enne seda oli tuur Leningradis ja meie ning Vilniuse Statyba mängust olenes Spartaki saatus. Kui meie võidame, pudeneb Spartak kõrgliigast välja. Enne mängu tulid korvpallijuhid minu juurde ja esitasid tingimuse… Kalevi kaotus Statybale annab meile automaatselt kaks võitu üleminekutuuril Spartaki üle. Nii ka läks. Mulle ei jäetud ühtegi võimalust. Spartak pidi säilitama koha kõrgliigas läbi testturniiri. Vaat nii käis mäng. Minu hing ei valuta nende asjade pärast. Kokkuvõttes pani meie mäng asjad paika.

Kuidas arenesid su suhted mängijatega?

Mida rohkem nad isiksusteks said, seda rohkem tuli neilt nõuda. Kui tase tõusis, muutusid suhted pingelisemaks. Kes mulle vastu hakkas, kukkus välja. Pidin mehed allutama enda valitud suunale. Teist varianti polnud. Rauno Pehka on kurtnud, et talle tehti liiga. Aga talle oli palju antud, sellistelt tuleb ka palju nõuda.

Oli sul mängijatega ka konflikte?

Ikka. Olme tasapinnal, sest nad ei allunud mu nõudmistele. Kõik tarvitasid alkoholi. Aga olen ka ise mängija olnud ja tean, et noored peavad end välja elama. Nad pidanuks valima õige aja ja õige koha, siis poleks kokkupõrkeid toimunud. Mind oli raske petta. Kunagi püüdsime petta treener Ilmar Kullamit, kokkuvõttes petsime ennast.

Katastroofilisi konflikte vist polnud. Kõige raskem oli minu jaoks kahestumine, sest pidin treenerina muutuma neile ebameeldivaks. Inimesena olen hoopis teine. Kui ma olnuks treenerina hea inimene, poleks tulemust saavutatud.

Tundsid sa ennast mängijaid sõimates halvasti?

Jah. Üks hetk on mul tänaseni meeles, mil käitusin halvasti.

Kuigi võib-olla selleks oli põhjus. Tülist kahe mängijaga on tekkinud ka legend, et kõik kartsid mu kätt. Legendi põhjus on lihtne. Mehed rikkusid režiimi ja järgmisel päeval kaotasime Žalgirise täiskoosseisule vaid ühe punktiga. Neid mehi olnuks vaja. Aga nad polnud võimelised mängima, kahjuks. Mitte minu käe läbi, vaid nad otsustasid Sabonisega (maailma üks paremaid korvpallureid, üle 220 cm pikkune Arvydas Sabonis – U.S.) koos viina võtta… Mehed hindasid oma võimeid üle.

Mis sa neile siis ütlesid?

Ma ei taha seda meenutada. Mu südametunnistus piinab, et käitusin just nii nagu käitusin.

Oled sa mängijate ees kunagi vabandanud, et neile pahasti ütlesid?

Olen, kui tundsin end süüdlasena. Püüdsin alati meestega rääkida.

Kas mõni mängija on ka liigse viinavõtmise nahka läinud?

Räägitakse Peep Jõgist. Ta tegi 1988. aastal katse meeskonda tagasi tulla. Ja tuligi. Mul oli vaja luua meeskonnas konkurents, aga siis ta kadus jälle.

Võit tõi tühja tunde

Millised olid su suhted Aivar Kuusmaaga? Kuusmaa oli täis tahtmist olla parim nii platsil kui ka platsi ääres, ta oli samuti väga keevaline…

Meil oli vaid üks väga tõsine konflikt. Küsimus oli mu moraalis. Mu moraal ei luba omandada võõrast vara ja seda kasutada. Ta seadis selle kahtluse alla. Ja eksis.

Kas mängijaid rikkusid suur palk, tolle aja kohta haruldased korterid ja külmikud, ühiskonna tähelepanu, välismaasõidud jne?

Aga nad tegid ka ränkrasket tööd, mille hinda makstakse vigastuste näol alles praegu. Kõik olid tähed, kuid ma ei usu, et see neid rikkus. Nad õppisid seda nautima.

Kas Kalev oli üksmeelne meeskond?

Mida rohkem tulemus kasvas, seda üksmeelsem oli meeskond.

Tuli sul 1991. aasta võidusireeni kõlades pisar silma?

Tühi tunne oli.

Mäletame, et sa õnnitlesid pingil olnud mehi ja istusid nende kõrvale. Millele siis mõtlesid?

Et üks etapp on läbi. Emotsioone polnud. Olin vaimselt ja füüsiliselt tühi. Selja taga oli kuus väga rasket aastat.

1991. aasta kuldne Kalev

Peatreener oli Jaak Salumets, teine treener Riho Soonik, arstid Rein Jalak ja Roman Prussakov, massöör Heino Jürviste, jõusaalijuhendaja Pranas Mickevicius.

Mängijatest krooniti N. Liidu meistriks Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk, Sergei Babenko, Andrus Nagel, Rauno Pehka, Margus Metstak, Aleksander Karavajev, Ivo Saksakulm, Gert Kullamäe, Aivar Toomiste, George Jackson ja Marek Noormets.

1985. aastal alanud pikal teekonnal N. Liidu meistrikullani oli oma osa ka varasematel mängijatel, nagu Taavi Reigam, Kalev Pihelgas, Harri Drell, Veiko Jurkatamm, Indrek Rumma, Raoul Suurorg, Tair Tenno, Peep Jõgi jt.