Võrkpall

Võrkpallilegend Karavajeva: suurim unistus on, et tuleks mingi tiitlivõistluste medal! 

Toimetas Kaarel Täll, 14. mai 2020, 17:29
Anu Karavajeva.Foto: ARNO SAAR
Eesti võrkpalli elav legend Anu Karavajeva on olnud tipus nii mängija kui ka treenerina. Ta võitis Leningradi Spartaki ründajana Euroopa klubide karikavõistluste hõbemedali ja valiti MVPks, kaks korda aitas ta Spartaki NSV Liidu karikavõitjaks, maa meistrivõistlustel oli parimaks saavutuseks hõbemedal. Ta on mänginud ka Eesti, Läti ja Ungari meistrivõistlustel, treenerina on ta aastaid juhendanud Eesti rahvusnaiskonda ja võitnud medaleid Eesti meistrivõistlustelt. 2019. aastal pälvis Karavajeva Eesti Olümpiakomitee (EOK) teenetemärgi suure panuse eest Eesti olümpia- ja spordiliikumise arendamisel.

Karavajeva jagas eelmise aasta lõpus „Eesti on võrkpallimaa 100“ raamatu jaoks oma mõtteid Eesti võrkpalli ajaloo, oleviku ja tuleviku osas. Nüüd avaldati intervjuu ka volley.ee lehel.

Anu, Eesti võrkpall tähistab sel aastal oma 100. juubelit, mis Sinu silmis meie võrkplliajaloo särvaimad saavutused ja persoonid on?

Kõige tähtsamaks saavutuseks pean ma Viljar Loori olümpiavõitu, see oli tollal kõige tähtsam sündmus üldse. Eesti võrkpalli kõige tähtsam kuju on kahtluseta Viljar Loor. Suuri võite ja medaleid on meil ju palju, aga olümpiavõit on olümpiavõit. Teades tolle aja Venemaa spordisüsteemi, siis Loor pidi ikka väga tegija olema, et üldse platsile pääseda. Konkurents oli ju üle mõistuse. Ja kui Loor Euroopa meistriks tuli, käisin talle lennujaamas lilli viimas, selline mälestus on mul kooliajast. Ja teisena tuleb Kalev 68, need kaks sündmust tõusevad esile.

Eesti naiste võrkpalli üheks suuremaks saavutuseks pean ma 1977. aastal noorsoo mängudel saavutatud 5. kohta. Seda võib tegelikkuses pidada Euroopa meistrivõistlusteks, kõik liiduvabariigid mängisid seal, Moskva ja Leningrad veel eraldi, tase oli võimas. See on meelde jäänud samuti.

Sinu enda saavutustest, mida kõige rohkem tähtsustad?

Euroopa klubide karikavõistluste hõbe, seda kaotust ei taha muidugi üldse meenutadagi! Ja Liidu hõbe samuti. Venemaal mängimine andis kogu eluks suure kogemuse, see proovile panek andis tohutu pagasi. Liidu kaks karikavõitu ka, siis olin põhikoosseisu mängija. Ma olen uhke, et sellises liigas mängida sain. Aga see töö oli väga suur, mis sinna jõudmiseks teha tuli. Natuke kahju on mul endal sellest, et ma randa ei mänginud.

Meil on tunnuslause „Eesti on võrkpallimaa“, mida see Sinu jaoks tähendab, kui üldse?

Seda, et meil on alati olnud teatud järjepidevus, alati on keegi tipus. Ja ka treenerite osas – meil tuleb noori treenereid väga hästi peale.

Mulle tundub, et võrkpalli Eestis praegu tõesti armastatakse – koolides ja igal pool rahvaliigades mängitakse. Praegune seis on hea sümbioos alaliidust, treeneritest, tulemustest ja fännidest, et oleme seal, kus oleme. Ja ma usun, et seda nii-öelda kõrghetke kasutatakse väga hästi ära – meedia ja kõik toimuv.  

Mis meie võrkpallis hästi on, mida võiks muuta/parandada?

Minu ajal oli naiste ja meeste võrkpall väga lahus ja suhtumine oli erinev. Tänaseks oleme jõudnud kohta, kus naistele pööratakse samaväärselt tähelepanu ja ei tehta enam vahet.

Sellist tööd nagu alaliit praegu teeb, see on ikka öö ja päev võrreldes vana ajaga, see, kui palju mängijaid aidatakse. Lisaks meedia ja kõik muu selline, tuleb ainult ise tegija olla ja kõik teed on valla.

Millest Sa võrkpalliga seoses unistad?

Oma kodus Euroopa meistrivõistluste korraldamine on väga eriline sündmus, üks unistus on olnud see. Saab siinsamas minna EMi vaatama, uskumatu! Ja muidugi – suurim unistus on, et tuleks mingi tiitlivõistluste medal! Muidugi ma kardan, et see on EMidel üliraske, samas unistada ju võib.

Ja teiseks on mul rannavõrkpalliga seoses unistused, mille suhtes ma hakkan ise kaasa aitama – mul on kolm poissi (lapselast-toim) ja neljas tulemas ehk siis kaks paari tuleb kohe juurde! (naerab). Unistus on seegi, et minu lapselapsed lihtsalt mängiksid võrkpalli. Sest võrkpall on intelligentsete inimeste võrratu mäng.  

Mida Sa lõppeva aasta kohta ütled – naiskond jõudis esmakordselt EMile, meeskonnal olid samas rasked ajad?

Naiste üle on hea meel, nagu juba enne rääkisin, siis teeb nende edu natukene ka heas mõttes kadedaks. Meestest rääkides, siis ma leian, et Oliver Venno eemale jätmine EMilt oli viga. Mina treenerina olen võidu nimel nõus alla neelama ka enda ego ja eneseuhkuse ja usun kindlalt, et Vennost oleks meile seal kasu olnud. Ja meeste koondisest rääkides, siis ma pean välja tooma ühe mängija, kes on äärmiselt sümpaatne – Ardo Kreek. Kui ta on vormis, siis tema tegutsemist on vaimustav vaadata, Kreek särab väljakul ja on ses osas ideaalne võrkpallur – emotsionaalne ja naudib seda, mida teeb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee