Jalgpall

Kurb otsus: ülieduka võistkonna pisaratest tulvil lõppvaatus 

Raul Ojassaar, Jalka, 22. mai 2020, 20:26
Pärnu JK naiskond tõusis 13kordseks Eesti meistriks ja kuuekordseks karikavõitjaks, kuid läks ikkagi lõpuks kurvalt hingusele.Foto: ALAR TRUU
13 meistritiitlit, neist viimased kaheksa järjest. Kuus karikavõitu, kuus superkarikavõitu. Just selline kümnete kilogrammide raskune trofeeriiul jääb meenutama läbi aegade edukaimat Eesti jalgpallinaiskonda Pärnu JKd.

Lugu ilmus Jalka maikuu numbris. Loe ajakirja siit!

„Tegelikult ei olnud kordagi tunnet, et kõik tuleb liiga lihtsalt,“ meenutab valitsusaega PJKs esimesed meistriliigamängud aastal 2007 pidanud Kairi Himanen.

„Isegi mitte siis. Ka meil oli mänge, kus mängisime väga halvasti, aga vahel päästis meid viimase hetke õnn, suutsime oma väravad ära lüüa. Meie mängupildist käis ebastabiilsus läbi ja see ei lubanud meil mugavustsooni sattuda. Samas tekitasid väravad hasarti. Kui ühe kätte saime, oli meie eesmärk lüüa veel ja veel.“

See lause iseloomustab Pärnu tippaegade filosoofiat ilmselt suurepäraselt: tagasi end ei hoitud. 2017. aastal löödi näiteks meistriliigas 20 mänguga lausa 168 väravat – keskmiselt 8,4 mängus! Sealjuures sai FC Flora naiskond neile toona juba suhteliselt hästi vastu ja lasi pärnakatel neljas omavahelises kohtumises skoori teha „vaid“ seitsmel korral. Seega lõi Pärnu ülejäänud vastastele keskmiselt koguni üle kümne värava mängus.

Kuigi koduliigas särati vähemalt statistika poolest kõige eredamalt just hooaegadel 2015 ja 2016, siis pikalt naiskonna juures olnud inimesed ütlevad kõik kui ühest suust, et neile endile jääb kõige positiivsemalt meelde just 2013. aasta suvi, kui Pärnust sai esimene Eesti jalgpalliklubi, kes pääses Meistrite liigas 32 parema sekka. Valikgrupis alistati nii Kreeka kui Põhja-Makedoonia meister ja viigistati Soome tšempioni PK-35ga. Kuigi alagrupi võit läks parema väravate vahega soomlannadele, piisas kogutud punktidest Pärnule selleks, et parima teise koha tiimina edasi playoff’i murda.

32 parema seas saadi sportlikus mõttes kõige halvem loos, mis üldse võimalik oli: vastu tuli astuda sakslaste Wolfsburgile, kes oli tiitlikaitsjaga ja ka sama hooaja tulevane võitja. Kahes kohtumises said pärnakad tunda seda, mida nende kodused vastased nende vastu mängides tundsid: kodumäng kaotati 0 : 14, võõrsil 0 : 13.

Pärnu JK naiskond tõusis 13kordseks Eesti meistriks ja kuuekordseks karikavõitjaks, kuid läks ikkagi lõpuks kurvalt hingusele. Foto: ALAR TRUU

Ometi olid just need hiigelsuured kaotused osaliselt põhjus, miks järgnevatel aastatel Eestis sedavõrd võimsalt domineeriti. Toonane väravakütt ja Jüri Saare lahkumise järel peatreeneriks saanud Anastassia Morkovkina tõdeb tagantjärele, et kohtumised Wolfsburgiga muutsid näiteks ka tema mentaliteeti.

„Kui nägin, kuidas nende treener röökis isegi 87. minutil ülisuures eduseisus ikka „schneller, schneller“ (saksa keeles „kiiremini, kiiremini“ – toim.), sain aru, et mitte kunagi ei ole mõtet vastast haletseda. Mängisime maailma parima naiskonna vastu ja nad pingutasid meie vastu lõpuni. See mõjutas kindlasti seda, kuidas me edaspidi Eestis mängisime.“

Saksamaalt naastes oli naiskond Morkovkina sõnul emotsionaalselt tühi. Selle tõenduseks saadi nädal aega hiljem Eesti karikafinaalis FC Floralt ootamatu 0 : 2 kaotus. Sellele järgnes aga võimas võidukäik – pärast seda jäädi Eestis esimest korda mõnest tiitlist ilma alles 2016. aasta karikavõistlustel.

„Sain tol ajal naistekoondise peatreenerilt Keith Boanaselt isegi pragada, et miks me kogu aeg nii suurelt võidame,“ muheleb Jüri Saar. „Ta pakkus, et võiksime ju natuke põhimängijatele puhkust anda, rohkem vahetusi teha. Küsisin talt vastu, et kas koondise põhimängijad, kes meie naiskonnas olid, peaksid siis aastas ainult mõne meistriliigamängu tegema. Just seetõttu mängisimegi nii hooaja eel kui ka suvel palju sõprusmänge tugevamate vastastega. Mõtlesime enda võistkonnale – et kahes linnas treeninud grupid saaksid võimalikult palju koos mängida.“

Troonilt tõugatud

Veel 2017. aastal oli kõik justkui ideaalses korras ja lausa rutiinne. Kaheksas järjestikune meistritiitel, lisaks veel superkarikas ja karikavõit. Aasta lõpus teatas aga Eesti läbi aegade parim naisjalgpallur Anastassia Morkovkina karjääri lõpetamisest, temaga koos lahkusid areenilt ka Elis Meetua ja Heleri Saar. Joone tõmbas alla ka Jüri Saar, kes oli kogu selle aja PJK naiskonda tüürinud, samuti lahkus abitreeneriks olnud Jüri Talu.

„Hooaja lõpupeol ütlesin otsuse välja, et lõpetan naiskonnaga,“ räägib Saar. „Uue treeneri leidmiseni olin nõus veel aastalõputurniiri ja talvise saalikarika kaasa tegema. Tükk aega otsiti uut treenerit, lõpuks leiti Nastja (Morkovkina – toim.).“

Morkovkina oli sealjuures mängijakarjääri lõpetamise järel intervjuus välja öelnud, et pigem ei näe ennast tulevikus treenerina. Ometi oli ta peagi just selles ametis. „Mulle pakuti sellist võimalust ja haarasin sellest kinni, teades, et läheb raskeks: sisuliselt kogu võistkond oli ju vahetunud. Võtsin aga väljakutse vastu,“ räägib Eesti vutilegend ise.

Suur kaadrivahetus nii naiskonna sees kui juhendajate seas tähendas lõpuks seda, et Morkovkina jäi naiskonna ette üksi, ilma abitreenerita. Murekoht oli see eelkõige seetõttu, et naiskond oli juba aastaid paiknenud osaliselt Pärnus, osaliselt Tallinnas. Kui Saar ja Talu said trennide andmise kahe peale kenasti ära jagada, siis Morkovkinal tuli paratamatult kahe linna vahel pendeldada. Esimesel aastal käis ta Pärnus ja Tallinnas enam-vähem võrdselt, teisel aastal kaldus kaalukauss aga pigem Tallinna kasuks: esindusnaiskonna tuumik koosneski enamjaolt pealinna elanikest.

Pärnu JK naiskond tõusis 13kordseks Eesti meistriks ja kuuekordseks karikavõitjaks, kuid läks ikkagi lõpuks kurvalt hingusele. Foto: ALAR TRUU

Hoolimata Buschi abist ei õnnestunud Pärnul viimasel kahel hooajal tiitlini enam küündida – 2018. aastal võitis klubi ajaloo esimese naistetiitli hoopis FC Flora, kuid vahe pärnakatega oli vaid kolm punkti. Natuke kindlama edumaaga kordus sama ka mullu.

„Harjumuspäratu ja ebameeldiv oli see ikka, aga samal ajal teadsime, et neid, kes meiega koos olid karikaid pea kohale tõstnud, oli alles vaid käputäis. Uus põlvkond, uus punt, uus hingamine. Õhkkond ja mängustiil erines viimasel kahel aastal väga tugevalt sellest, mis oli enne,“ selgitab Himanen. „Tugevad platsil olnud juhtmängijad lõpetasid, vanemad mängijad ei osanud ehk juhtrolli üle võtta ja nooremad ei olnud veel päris valmis nii tugevalt sisse astuma, et samamoodi jätkata. Meile oli see ikkagi natuke ette teada, et läheb raskeks. Flora oli mingil määral sammu ees meist, sest nende noored olid saanud juba paremini sisse sulanduda. Mõistus teadis alati, et mingiteks aastateks tuleb vahe sisse.“

Tiimikaaslasele sekundeerib ka naiskonna viimane kapten Berle Brant. „Teadsime tegelikult juba paar aastat, et muudatused ootavad ees – nii mängijate kui ka treenerite poole pealt. Oleks olnud ime, kui mänguliselt oleksime vanas rütmis jätkanud. Olen pigem uhke, et suutsime need kaks aastat ka uuenenud koosseisus hõbedale tulla.“

Häirekellad juba hooaja lõpus

Kahe linna vahel end jagama pidanud treener Morkovkina sai aru, et selline korraldus ei ole kellelegi ideaalne või isegi sellelähedane: 2019. aasta suvel andis ta naiskonnale ja PJK juhatusele teada, et ei kavatse hooaja lõpu järel ametis jätkata. Varajase teadaandega soovis Morkovkina juhatusele anda aega uue treeneri otsimiseks, ent klubi tegevjuht Aivar Kuningas leiab, et mitmekuuline ajavõit ei olnud tegelikult eriline eelis.

„Kas poole hooaja pealt tahab mõni treener klubi vahetada? Kellega on võimalik rääkida, kui hooaeg käib – ükskõik, millal eelmine treener oma otsusest teada annab? Kas kujutate ette, et võtan teisest klubist treeneri, ütlen talle, et unusta oma praegune klubi ära ja tule parem sügisest meile? See ei ole üldse õige aeg,“ selgitab Kuningas. „Jalgpallimaailm elab ju hooaeg korraga. Kui hooaeg lõpeb, siis hakatakse alles rääkima, sama teema on ju mängijatega. Keegi ei ütle sulle suvel, et jah, ma tulen. Ei saa öelda, et see (uue treeneri otsing – toim.) oli keeruline – see ei olnud üldse teema! Kuidas on võimalik hakata juulikuus tegelema uue treeneri otsingutega? Jah, kompasime siit ja sealt, aga kõik vastused olid ühesed: enne hooaja lõppu pole midagi rääkida.“

Nõnda oligi naiskond teise järjestikuse hõbemedaliga lõppenud hooaja finišijoonel tuleviku suhtes teadmatuses. „Ei hooaja lõppedes ega siis, kui oleksime pidanud uueks hooajaks valmistuma, ei olnud isegi kuulda, et oleks ühtegi valikut, kes võiks peatreener olla,“ räägib viimased kaheksa hooaega PJK esindusnaiskonnas pallinud koondislane Ketlin Saar.

Himanen räägib samuti sellest, kuidas naiskond oli ühel hetkel suures teadmatuses. „Saime aru, et muudatused tulevad. Kas leitakse uus treener ja kuhu ta leitakse? Meil oli ikkagi kaks punti suhteliselt võrdse osalejate arvuga, üks Tallinnas ja teine Pärnus. Kuidas treeneri roll jaotub? See tekitas meis küsimusi ja hirmu. Pausi ajal ei tulnud ka uudiseid. Ei tahtnud mõelda, et naiskond lõpetabki tegevuse. Teine koht ei olnud ju halb, me ei olnud lagunemas!“

Peale treeneri puudumise oli tallinlastele häirekellaks ka asjaolu, et pealinnas polnud klubi uueks hooajaks treeningute jaoks väljakuid broneerinud. Kui varem oli naiskonna Tallinna-osa harjutanud isekeskis, siis nüüd pakkus juhtkond välja variandi koos TJK Legioni naistega treenida. Tallinna naised küll paaril korral proovisid seda, kuid ei leidnud, et võõra klubi ja võõra treeneri käe all jätkamine oleks jätkusuutlik lahendus.

„Tüdrukud käisid seal üks-kaks korda, aga pärast kuulsin, et neile seal ei meeldinud. Ma ei oska luua olukorda iga inimese meeldimise või mittemeeldimise järgi,“ räägib Kuningas. „Tallinna grupp käis koos nii, nagu ta käis – vahel oli neid kohal neli, vahel kaheksa, vahel üksteist. Idee poolest oli ju hea variant kellegagi koos treenida, aga mängijatele see mingil põhjusel ei meeldinud.“

Olulisi murekohti oli tegelikult veel. Kuna varasematel aastatel polnud klubi noortetööga piisavalt tegelenud, ei olnud naiskonnal orgaanilist järelkasvu: viimastel hooaegadel toetuti palju teistest klubidest tulnud mängijatele ja kui kogenud põlvkonna tegijad lõpetasid, kuivas mängijavalik kokku.

„Meil oli vaid pisut üle 20 mängija, kes mängisid nii meistri- kui esiliigat,“ nendib Kuningas. „Järelkasv puudus. Kes selles süüdi on – polegi tähtis. Kõik saavad aru, et kui sellega ei tegeldud, siis ei teki see üleöö. Midagi jäi juba pikema aja jooksul tegemata.“

Kurb otsus, pisaratest tulvil lõppvaatus

Möödunud jõulude eel saigi Eesti jalgpallielu ootamatu ja kurva uudise osaliseks: Pärnu JK naiskond on otsustanud pillid kotti panna. Lõplik lõpetamisotsus sündis mõned päevad varem, kuigi asjad olid selles suunas liikunud juba pikemat aega.

„Paljuski oli naiskonnaga lõpetamine naiste enda otsus,“ ütleb Kuningas. „Nad said aru, et selle võistkonnaga ei ole enam perspektiivi. Käisime juba eelmisel aastal mõnel mängul nii, et kohal oli kümme põhimängijat ja väravas seisis väljakumängija.“

Mängijad näevad lõpetamisotsust aga pisut teises valguses. „See on suhteline mõiste. Kuidas saavad mängijad vastu võtta otsuse, et ühe klubi naiskond läheb laiali?“ küsib Himanen. „Samas ei olnud ka sellist asja, et juhatus nüüd ütleb, et naiskond läheb kinni ja punkt. Meil oli arutelu, kuidas edasi minna. Soovisime jätkata, aga selleks olid meil omad ootused: kes tuleb treeneriks, kuidas me kahe linna vahel jätkata saame.“

Tiimikaaslasele sekundeerib Ketlin Saar. „Mängijatel oli väga suur tahe Pärnu nime all edasi mängida. Paljud olidki ju kogu oma karjääri Pärnus olnud. Suheldi, prooviti erinevaid võimalusi, aga kahjuks said mängijad ühiselt aru, et selline tegutsemine ei ole meie seisukohalt jätkusuutlik.“

Himanen möönab, et mängijate arv oli tõepoolest kriitilise piiri juures. „Ma ei taha öelda, et see oli naiskonna otsus, aga ma ei taha ka öelda, et see oleks klubi poolt olnud sunniviisiline otsus. Kui klubi oleks öelnud, et nad oleksid jätkanud, siis ma ei saa praegu öelda, et neil oleks kindlasti piisavalt mängijaid olnud. See oleks sõltunud viisist, kuidas jätkata – kas kahe linna vahel, nagu 15 aastat oli olnud, või ainult ühes linnas.“

Kuninga väitel oleks kahes linnas endisel kombel jätkamine muutunud klubile liiga kulukaks. „Tahaksin rõhutada, et kindlasti ei olnud nii, et nüüd suuname kogu tähelepanu meeskonnale ja kogu raha läheb neile. Naiskonna raha koosnes suuresti linnapoolsest esindusvõistkonna toetusest, mis oli suurusjärgus 20 000 eurot. Kui naiskonda kõrgliigas ei ole, siis seda raha meil lihtsalt ei olegi. Meie asi on leida finantsid, staadionid ja treeningutingimused. Loomulikult oli meile kallis lõbu kahes linnas korraga baase üürida. Me ei olnud võimelised leidma kahes linnas kvalifitseeritud treenerit – sellist, millist naiskond eeldas. Nad arvasid, et kahes linnas hakkavad olema eraldi treenerid – see ei ole ju reaalne. Ühe treeneri palgafond on juba aastas vähemalt 20 000, kui mitte rohkem. Linna toetus ei kata isegi ühe treeneri palgafondi ära, rääkimata muudest kuludest.“

Patiseis tõigi kaasa kurva lõpetamisteate, mille järel võtsid Pärnu JK mängijad oma jõududega osa veel aastalõputurniirist ja saalijalgpalli karikavõistlustest. Pronksi võitmise järel jõudis paljudele mängijatele päriselt kohale, et nüüd ongi kõik – pääsu ei olnud ka pisaratest. Lähiaastatel me Pärnu JK nimelist naiskonda ei näe. Uuesti ehk siis, kui klubi oma noored peaksid täiskasvanute jalgpalli tõusma. Sinna läheb aga aega, sest vahepealne tühimik noortetöös jätab jälje pikaks ajaks – esindusnaiskonna hiilgeaegadel ei kasutatud häid tulemusi ära selleks, et piisavalt palju noori tüdrukuid vutimängu juurde tuua.

PJK naised on aga enamjaolt endale uue mängupaiga leidnud – mitu neist asub tugevdama näiteks Saku Sportingu rivistust, ent liitujaid saavad ka teised meistriliigaklubid. Kõrgliiganaiskonnast päris ilma Pärnu tegelikult ei jää, sest otse teisest liigast kerkib tänavuseks aastaks tippseltskonda Pärnu Vaprus.

* * *

Anne Rei, Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär:

Eesti Jalgpalli Liitu tegi selline lõpplahendus, kus pikaaegne Eesti jalgpalli meister ja pikal perioodil Eesti naistejalgpalli lipulaev olnud võistkond lõpetab tegevuse, väga kurvaks, aga samas ei olnud see meile üllatus. Oli ju Pärnu JK naiskond kujunenud Eesti naistejalgpalli omamoodi sünonüümiks. Kõik see oli saanud võimalikuks tänu edukale põlvkonnale mängijatele, kes suudeti ühes klubis väga ühtseks naiskonnaks siduda.

Esimesed murenoodid hakkasid tekkima paar aastat tagasi, kui istusime EJLi läbiviidava klubide litsentseerimisprotsessi raames klubi esindajatega laua ümber ja tõdesime üheskoos, et võistkonnal on peale tulemas põlvkondade vahetus, aga puudu on järelkasvust ning mängijad on jagunenud kahe linna vahel. Olime viimased aastad klubiga pidevas kontaktis ja proovisime pakkuda nii palju tuge kui võimalik, aga kahjuks jõudsime siiski 2019. aasta sügisel seisu, kus oli väga raske kõiki rahuldavat väljapääsu leida. Praegu võib tõdeda, et kui see olekski selleks hooajaks leitud, ei oleks see pruukinud tähendada, et sellest oleks kujunenud pikaaegne lahendus.

Olime viimased kaks kuud pidevas suhtluses nii klubi juhtide kui ka mängijate esindajaga, proovides leida lahendusi, sest emotsionaalselt oli tahtmine kõigil osapooltel suur, aga ratsionaalsus sai seekord võidu. Meil on väga hea meel, et paljud Pärnu JK mängijad on leidnud endale siiski mänguvõimaluse teistes meistriliigaklubides, ja ma loodan väga, et nad jäävad mängu ja leiavad endas taas kord üles selle ühtse naiskonna eest mängimise kire!

* * *

101 mängu järjest püsis Pärnu JK aastatel 2012–2018 naiste meistriliigas kaotuseta.

1288 minutit järjest suutis PJK kodustes sarjades 19. augustist 2016 kuni 13. maini 2017 hoida oma värava puhtana. Ise löödi selle aja jooksul vastastele 98 väravat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee