Korvpall

Legendaarne Anatoli Krikun: Eesti korvpalli viimaste aegade tulemused tegid mind kurvaks 

Toimetas Eigo Kaljurand, 28. mai 2020 11:22
Anatoli Krikun.Foto: Aldo Luud
Veebruaris Eesti korvpalli kuulsuste halli liikmeks valitud Anatoli Krikuni sõnul tegid viimaste aegade tulemused teda kurvaks. Samas vaatab 72aastane Krikun Eesti korvpalliliidu kodulehele antud intervjuus lootusrikkalt tulevikku, sest uus põlvkond on pead tõstmas.

1967. aastal, olles toona vaid 19 (!), võitis tartlane Soomes peetud EM-il Nõukogude Liidu koondislasena kulla, aasta hiljem Mehhiko olümpial pronksi ja kolm aastat hiljem Jugoslaavias MM-i pronksi. Kui NSVL-i koondisse jättiski Krikun jälje karjääri algusaastatega, siis Kalevis oli muljet avaldavate füüsiliste võimete poolest tuntud ääremängijal tähtis roll etendada veel pikki aastaid.

Te kolisite Soome elama ja töötama ajal, mil Eesti riik taasiseseisvus. Millega te täna tegelete?

Samal teemal

Tööd ma otseselt ei tee. Olen Soome pensionär. Käin Helsingis Malmi kommertskoolis, kus töötasin 25-26 aastat, kaks korda nädalas õppejõududega saalihokit mängimas. Vahel jooksen ka natuke, aga rohkem olen väravas. Ja pärast trenni käin tõstesaalis. Kolm korda nädalas annan veel ka trenne korvpallirühmale, kus treenib teiste hulgas mu lapselaps.

Olge hea, meenutage, kuidas te Soome üldse sattusite?

1990. aastal kutsuti mind siia. Ma ei tahtnud tegelikult esialgu seda kutset vastu võtta, aga otsustasime naisega tulla vaatama, et mida pakutakse. Asjad klappisid ja nii ma hakkasingi hommikuti Helsingis Malmi koolis lapsi õpetama ja õhtuti Vantaas Pussihukate meeskonda juhendama. Aitasin selle klubi esiliigas väljakukkumise ohust kahe aastaga esiliiga võiduni, aga kui meistriliigasse pääsesime, otsustati uus peatreener tuua. Soomlastel on millegipärast selline komme, et kahe aasta järel vahetatakse tihti treenerit.

Kuidas te Soome eluga kohanesite?

Algus oli raske. Mõtlesin terve esimese aasta, et kas närv peab vastu. Neil oli oma väga kindel arusaam, kuidas korvpalli peaks mängima. Samas mõtlesin, et mida raskem on olukord, seda uhkem on sellest püstipäi välja tulla. Ütlesin endale: pagan, ma ei anna alla ja proovin läbi lüüa! Asjad hakkasid klappima, kui sattusin ameeriklase Aaron McCartney'ga kokku. Ta oli professionaalne treener.

Te olite 1990ndate lõpus kolm hooaega Soome toonase esiklubi Torpan Pojate abitreener juba mainitud ameeriklase Aaron McCartney kõrval. Neljanda aasta juhendasite võistkonda seejuures ise. Mida te tollest ajast mäletate?

Tegime siin hooajal 1996/97 Soome klubikorvpalli ajalugu, kui mängisime Hartwall Arenal (Soome suurim ja tuntuim spordi- ja kontserdiareen - toim.) 9600 piletiga pealtvaataja ees venelaste Samaara vastu euromängu. Mängisime hästi ja võitsime kodumängu, aga kahe mängu kokkuvõttes langesime napilt välja.

Need olid treenerina minu karjääri paremad aastad. Sobisime McCartney'ga hästi kokku. Tema oli USA kooliga juhendaja ja mina aitasin teda Euroopa korvpalli nüansside osas. Ta usaldas mind. McCartney kutsus mind ka Soome koondise abitreeneriks. Hakkasime tol ajal Soome rahvusmeeskonda nullist üles ehitama. Pidime üles ronimist alustama mudaliigast, kus kahest viieliikmelisest alagrupist pääsesid vaid võitjad edasi. Õnneks mängisime kodus ja saime sellega hakkama ning jõudsime valikturniirile.

Korvpallimaailm on väike. Juhendasin nii Topos kui ka Soome koondises muuhulgas Lauri Markkaneni isa Pekka Markkaneni. Ta ei olnud enam esimeses nooruses sel ajal ja vaevles põlvejamade küüsis, aga kui platsile läks, tegi ikka oma alati ära. Ka Lauri ema oli ju tasemel mängija.

Olete te mõelnud, miks Soome korvpalli tase on viimasel kümnendil Eesti omast möödunud? Teie ajal see nii veel polnud.

Eks ikka olen mõelnud. Käisin Kaleviga esimest korda Soomes soomlastega mängimas juba viimases klassis õppides. See oli toona suur asi. Aga ma ei mäleta, et me oleks soomlastele kunagi kaotanud. Tõsi, üks erand oli. Mängisime Kalevi väliväljakul ja äkitselt hakkas vihma sadama. Mängu jätkati saalis ja me kaotasime mõne silmaga. Aga rohkem ei tule ette. Nõukogude ajal peeti sõpruslinnade Tallinna ja Kotka vahel turniire. Nendest mängudest on head mälestused, sest võitsime alati.

Olime lihtsalt liiga võimsad soomlaste jaoks, sest meil mängisid sellised kujud nagu (Priit) Tomson ja (Jaak) Lipso, kelle vastu polnud neil midagi teha. Samas mäletan, et soomlaste korvpallitehnika oli hea juba siis. Nende viskeliigutus oli ilus ja sööt tehniliselt kena. Ütleksin isegi, et Euroopa tasemel. Aga soomlased jõudsid mängida ainult 30-35 minutit. Ülejäänud ajaga tehti nende vastu vahe sisse ja see saigi neile tihti saatuslikuks. (Siinkohal tasub täpsustusena lisada, et Soome koondis polnud toona sugugi kehv, kuuludes Euroopas kümne parema hulka. Meie olime lihtsalt veel kõvemad.)

Miks siis ikkagi soomlased meile alla jäid? Kas seal ei tegeletud tippspordiga nii süsteemselt nagu siin?

Kui ma Soome elama ja tööle tulin, siis sain aru, milles vahe seisnes. Hakkasin soomlastelt küsima, et kus saab neil korvpallitreeneriks õppida. Öeldi, et ei saagi! Ainult kehalise kasvatuse õpetajaks oli võimalik õppida, sedagi vaid Helsingis ja Jyväskyläs. Siis sain aru, miks Eesti treenerid olid Soomes 1990ndatel nii tahetud ja edukad.

Lugesin kokku: vahemikus 1990-92 oli Soomes 30 Eesti korvpallitreenerit, neist pooled Ilmar Kullami õpilased! Ütlen veel ühe numbri. Kui ma olin Nõukogude aja lõpuperioodil Eesti korvpalliosakonna juht, oli meil 160 treenerit, neist 100 kõrgharidusega. Need on numbrid, mis tõestavad, miks me olime soomlastest paremad.

Mida te Eesti meeste korvpallikoondise uuest põlvkonnast arvate?

Eesti korvpalli viimaste aegade tulemused tegid mind kurvaks. Õnneks näitasid viimased mängud Makedoonia ja Itaaliaga, et uus põlvkond on tõesti pead tõstmas.

Kes teile noortest silma on jäänud?

Harri Drell oli omal ajal hea tüüp, nüüd võib poeg Henri kohta sama öelda. Aga seda, kas ka temast mängumees tuleb, ei oska ma praegu nähtu põhjal veel öelda. Sõltub, kas ja kuidas tema areng jätkub. (Matthias) Tass on veel hea kuju. Minu isiklikus tabelis on number üks Eesti korvpallis praegu aga vaieldamatult Janari Jõesaar. Ta on super! Mulle väga meeldib see, kuidas ja mida ta väljakul teeb. Teine mees, kes mulle meeldis väga, oli Rain Veideman. Mulle sümpatiseerivad sellised võitlejatüübid nagu Veideman.

Nii Jõesaar kui ka Veideman on teinud oma karjääris minu hinnangul vigu. Nad mõlemad on läinud Kalev/Cramost keset hooaega välismaale. Võib-olla olen ma vana ja rumal, aga minu arvamus on see, et hooaeg tuleb korralikult lõpetada ja alles siis peaks mängija edasi vaatama.

Sedasi keset hooaega lahkumine ei jäta head muljet. Jah, ma kujutan ette, et välismaalt helistati ja pakuti ilusaid numbreid, aga see pole veel piisav põhjus minemiseks. See, et mõni Itaalia või Hispaania klubi vigastatud mängijale asendust otsib, ei tähenda automaatselt, et sind ootab ees garanteeritud mänguaeg. Kalevis oli neil aga korralikul tasemel mänguaeg olemas - neid usaldati ja neile loodeti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee