Korvpall

Endine Eesti korvpallikoondislane meenutab võitlust haigusega: mulle pakuti kuupalgaks 3000 dollarit, aga mina ei suutnud enam voodistki püsti tõusta 

Toimetas Eigo Kaljurand, 28. mai 2020 15:19
"Kujutad ette olukorda, kus postkasti tuleb 3000-dollarilise palgaga pakkumine ja mina samal ajal lähen oma ajule MRT-d tegema, et saada selgust, kas mul on ajukasvaja?"Foto: Laura Oks
Eesti naiste korvpalli ajalugu teab kahjuks arvukalt mängijaid, kes erinevatel põhjustel jätnud varakult pooleli püüdlused tippspordis ja siirdunud karjääri tegema teistesse valdkondadesse. 31aastane Viive-Kai Rebane on üks nendest endistest naiskorvpalluritest, kelle karjääri trajektoor sunnib vägisi küsima: "Aga, mis siis, kui...?"

183 cm pikkune Rebane meenutab oma karjääri Eesti korvpalliliidu kodulehele antud intervjuus. Ta oli Eesti koondises võimas korvialune jõud ja kaksikduublid punktide ning lauapallide näol olid tema puhul argipäev. Tänu korvpallile ookeani taga Binghamtoni ülikoolis psühholoogia eriala lõpetanud Rebane on kolmekordne Eesti meister, saanud Bulgaaria meistriliigas hõbemedali ja mänginud ka Itaalia tugevuselt teises liigas. 

Kuidas ookeani taga ülikoolis veedetud aastatega rahule jäid?

Kolmanda hooaja järel lõpetas meil vaid üks tüdruk ja lootused olid, et sama koosseisuga saab meil olema väga hea aasta. Aga nii ei läinud. Minul jäi viimasel hooajal arenguhüpe haiguse taha ja tundus kuidagi, et olen võistkonnast välja kasvanud.

See haigus oli siis puukborrelioos, millest sa varasemates intervjuudes rääkinud? Kas see juhtus siis juba USA-s olles?

Ei, selle sain tegelikult juba suvel. Mul oli väga halb olla ja ma ei suutnud trenni teha. Käisin miljoni arsti juures ja üritasin kiiresti aru saada, mis mul viga on, sest pidin kohe tagasi USA-sse lendama. Aga lõpuks me ei jõudnudki selgusele, mis mul oli ja pidin ookeani taha sõitma. Mingil hetkel läks mul paremaks, aga tegelikult oli haigus ikka veel sees. Väsimuse foonil mul kogu see aasta kulges. Kui lõpuks hooaeg läbi sai, jõudsin punkti, kus ma ei suutnud enam isegi kooli minna. Siis hakkasin uuesti arstide vahet käima ja lõpuks sain diagnoosi alles maikuus, umbes nädal enne kodumaale naasmist.

Kui ülikooli lõpetasid ja Euroopasse tagasi tulid, siis alustasid profikarjääri Bulgaarias. Kuidas sellise eksootilise liiga üles leidsid?

Tegelikult olid mul suured plaanid ja sihiks Venemaa liiga. Agendil oli juba leitud ka võistkond. Nime ma enam ei mäleta, aga kõige kõrgema liiga viimase otsa tiim. Nad pakkusid mulle kuupalgaks 3000 dollarit, aga mina ei suutnud tol momendil haiguse tõttu enam voodistki püsti tõusta. Lepinguni asi ei jõudnudki, sest mul polnud õrna aimugi, mis minust saab. Ausalt, ma kohati mõtlesin, et olen suremas. Kujutad ette olukorda, kus postkasti tuleb 3000-dollarilise palgaga pakkumine ja mina samal ajal lähen oma ajule MRT-d tegema, et saada selgust, kas mul on ajukasvaja?

Kui lõpuks sain arstide poolt diagnoosi, pandi mulle kohe antibiootikumid peale ja ma vist isegi mängisin paaris naistekoondise kohtumises. Aga olin ikkagi väga nõrk. Mäletan, et enne üht koondisemängu pidin Jaanus Levkoile ütlema, et ma lihtsalt ei suuda. Koondis läks Serbiasse ja kaotas ilma minuta 51 punktiga (Eesti naiskond jäi 2012. aasta juunis EM-valikmängus Serbiale alla 50:101 - S.S.).

Üritasin mitu kuud lihtsalt tervist korda saada. Ma ei teadnud, kas suudan mängida või mitte. Alustasin uut hooaega Eclexis ja mängisin nendega mõned mängud, mis näitasid, et suudan küll. Ütlesin agendile, et proovigu mulle mingi mängupaik leida. Siis läksime vastamisi Riia TTT-ga ja mul õnnestus hea esitus teha. Mäletan, et viskasin 26 punkti ja võtsin 15 lauapalli (Eclex võitis Läti suurklubi 75:69 - S.S.). Tegin sellest kohtumisest video ja Bulgaariast Bourgasi Neftochimicu võistkond nägi seda. Kuna tolle regiooni jaoks on Riia TTT nii kõva nimi, siis neile piisas, et suudan TTT vastu nii hästi mängida.

Kui venelased pakkusid Sulle 3000 dollarit, siis kui suur Bulgaarias see hinnalipik oli?

Mul on lepingus kirjas, et ma ei tohi öelda. Päriselt ka, nad olid natuke hirmsad seal (Naerab.).

Aga finaalis kaotasite Dunavi naiskonnale seeria koguni 1:4?

Jah, kaotasime Merikese (Merike Anderson - S.S.) võistkonnale. Neil oli ka kaks mängijat naiste NBA laagritest ja ka Bulgaaria koondislasi. Merkaga vastamisi minna oli üliäge. Eriti see mäng, kus me neile ära panime (Naerab.). Saime omavahel päris palju lõõpida, aga loomulikult sõpradena.

Kas pärast head hooaega Bulgaaria liigast enam lepingut ei pakutud?

Tegelikult pakkus Neftochimic mulle võimalust minna uueks aastaks tagasi. Ma olekski läinud, kui seal poleks palkadega jamasid olnud. Tegelikult oli see ikka väga hea liiga. Kuna nad meie lepingut ei austanud, siis otsustasin edasi liikuda. Tol suvel oli kõigil raske mängupaika leida, kuna pärast majanduskriisi polnud klubidel sponsoreid ja raha. Ma ootasin ja ootasin, aga pakkumist ei tulnud.

Asusid seejärel mängima Itaalia tugevuselt teise liigasse Udine Libertas Sportingu ridadesse. Kuidas see juhtus?

Nii lihtsakoeliselt jäigi klubi kõikidele pidevalt võlgu?

Tegelikult pidid Itaalias klubid maksma sealsele korvpalliliidule n-ö kindlustusraha, et kui neil jääb mängijatele maksmata, siis sealt võetakse vajalik kompensatsioon. Et ei saaks päris lihtlabaselt skeemitada. Teadsin, kui nemad ei maksa, siis alaliit ikka maksab. Pakkusin neile variandi, et kui raha pole, siis lepime kokku, et ma lähen minema ja maksate mulle seniteenitud palga välja. Nii läkski ja otsisin endale uue klubi. Mul tekkis kaks valikut: kas minna Prantsusmaale või jääda Itaaliasse. Teatavate lepingunüansside tõttu oli mul lihtsam minna teise Itaalia klubisse, mistõttu liitusin Ancona Vesta Free Womani nimelise satsiga.

Kui palju tõmbas Sul motivatsiooni edasi pürgida maha see, et paari aasta jooksul kõigis kolmes välisklubis lõpuks võlgu jäädi?

Ausalt öeldes oli see üks põhjus, miks ma korvpallurikarjääri üldse ära lõpetasin. Üheski kolmest klubist lepingut ei austatud, kuigi mina tegin nende jaoks kõik, mis mul oli anda. Tundsin, et ma ei saa mitte midagi teha. Kohtusse minna polnud mõtet, kuna summad polnud piisavalt suured ja ma oleks rohkem advokaadile pidanud maksma. Kui klubi kuulutab välja pankroti, siis ei saagi sealt midagi nõuda. Kõik see tegi väga kurvaks. Kuigi ma sain veel pakkumise minna Itaalia meistriliigaklubisse, siis polnud mul enam motivatsiooni jätkata.

Ehk siis Sinu karjääri lõpetas just see korvpalli äriline pool, mis mängimise mõnu ära võttis?

Sellel oli kõige tähtsam roll, jah. On halb iga hetk tunda, et sina pead endast kõik andma, aga teine pool saab lihtsalt kokkulepet murda. Sain Itaalias ka väikese põlvevigastuse ja oleks pidanud edasi mängimiseks minema väikesele operatsioonile. Ausalt öeldes polnud ma sellest borrelioosist ka veel 100-protsendiliselt taastunud. Kõik need asjad jooksid kokku - ise oled kogu aeg väsinud ja pead võitlema mingi bürokraatiaga.