Korvpalli kuulsuste halli nimetati legend, kes krooniti Eesti meistriks ka võrk- ja jalgpallis

Altosaar oli Tallinna Kalevi korv- ja võrkpallimeeskonna tõeline raudvara 15 aasta (1927-1941) jooksul. Korvpalli rahvusmeeskonnas pidas ta 16 kohtumist, neist seitsmel korral kapteni rollis. 1944, kui Eestis möödus veerand sajandit käsipalli harrastamise algusest, hinnati teda Eesti korvpalli esimese 25 aasta (1919-44) parimaks mängijaks. Tõsi, siis juba postuumselt. 

Ta lõpetas 1925. aastal Tallinna tehnikagümnaasiumi. Altosaar mängis väikeseltsis Võitleja jalg-, võrk- ja korvpalli. 1927 siirdus Kalevisse, oli aastast 1931 seltsi korv- ja võrkpallimeeskonna kapten, treener ja mängujuht. Ta tuli üheksa korda võrkpallis (1927, 1929, 1931, 1933, 1935–39), neli korda korvpallis (1927, 1930–31, 1941) ja üks kord jalgpallis (1930) Eesti meistriks. 187 sentimeetri pikkuse tagamängijana osales ta korvpallis Berliini olümpial (1936) ja Kalevi Euroopa-turneedel. Ta kandis Berliini olümpiamängude avatseremoonial Eesti lippu.

Olümpiaturniiril oli ta rahvuskoondise põhikoosseisu mängija kõigis kolmes kohtumises. Koondise kaptenina osales ta viimast korda suurturniiril 1939. aasta EM-võistlustel Kaunases, kus saadi meeskonnaga viies koht.

Altosaar avaldas Eesti Spordilehes korvpalliprobleeme analüüsivaid kirjutisi ja saatis välisreisidelt päevalehtedele spordisõnumeid. Ta töötas äriteenijana ja aastast 1934 poliitilises politseis. Altosaar arreteeriti 1941. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses ja lasti NKVD erinõupidamise otsuse põhjal maha.