Pool tonni rauda üles sikutanud rammumees: mu ninast, kõrvadest ja silmadest voolas verd. Arvasin, et seal ma surengi

Juba kangi tõstes oli näha, kuidas Halli ninast ja kõrvadest purskub verd. Kui kang tagasi põrandal, vajus mees ka ise kokku, ent eriti karmilt jõudis reaalsus talle kohale tõstesaali tagaruumides. Ta võitles seal sisuliselt oma elu eest.

"Mul kadus nägemine ja oli hetk, kus ma sain aru, et võin jääda pimedaks. Olin päris hirmunud," meenutas Hall. "Mäletan, et lamasin seal maas ja vahtisin üksisilmi lage ja seda kohutavat koridori, mis oli areeni taga. Ma arvasin, et seal ma surengi. Et ongi kõik, see on koht, kus Eddie Hall sureb."

"Inimesed pühkisid mu kõrvu verest puhtaks, kuid verd voolas ka silmadest ja endiselt ninast. Oli selge, et juhtus midagi tõsist, midagi lõhkes peas ja see oli päris vastik."

Hall ütles, et kulus kaks või kolm tundi, kuni tema vererõhk ja südametöö taas stabiliseerusid. Kuid veel järgmisel päeval oli tema seis selline, et ta ei suutnud istuda autosse, et maailmarekordi püstitamise paigast Leedsist tagasi koju sõita: ta ei saanud enam aru, kuidas töötab rool või käigukang.

Lõpuks koju jõudes seisis ees tema poja sünnipäev, kuid sealgi ei suutnud ta meelde jätta külaliste nimesid ning pidas inimestega korduvalt sama sisuga vestlusi. Ta ei tundnud ära isegi oma venda, mis oli olnud "päris hirmutav".

"Kui kõrvale jätta see halb ajuverejooks ja peapõrutuse tunnused, läks mul kaks nädalat, et vaimselt ja füüsiliselt taastuda," ütles Hall.

Talt on ikka ja jälle küsitud: kas ta teeks seda kõigele vaatamata uuesti, eriti nüüd, kus Bjornsson võttis maailmarekordi enda nimele?

"Jah, muidugi ma teeksin seda, kuid ma paneks kohe kümme kilo otsa, või rohkemgi. Sest ma usun, et tol päeval oleks ma olnud tegelikult suuteline enamaks, palju enamaks," praalis Hall enesekindlalt.