Valmo Kriisa (vasakul) koos poja Kerriga.Foto: Reigo Teervalt
Korvpall
1. juuni 2020, 12:55

Endast alati maksimumi andnud Valmo Kriisa: praeguses kriisis eristuvad terad sõkaldest

Eesti korvpalli juubeliaastal ei saa üle ega ümber mehest, kelle tööeetika võib eeskujuks tuua kõigile järgnevatele põlvkondadele. See 27 aastat profileiba teeninud ja poolteist kümnendit rahvuskoondisse kuulunud igiliikur, tööloom ja maksimalist on mõistagi legendaarne Valmo Kriisa.

46aastane Kriisa meenutas oma karjääri Eesti korvpalliliidu kodulehele antud intervjuus. Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Valgas 23 aastat meistriliiga tasemel korvpalli mänginud Kriisa auhinnakapis on lugematul arvul medaleid nii Eesti meistrivõistlustelt kui ka karikavõistlustelt, samuti hoiab 192 cm pikkune tagamängija üle 8400 visatud silmaga ka kohaliku kõrgliiga punktirekordit.

Mida pead oma korvpallurikarjääri suurimaks saavutuseks, tipphetkeks?

Eks need meistritiitlid ikka jäävad meelde. Hollandis karikavõit ja meistritiitel olid päris meeldejäävad – linn oli korvpallieufoorias ja tehti vastuvõtt linnaväljakutel. Kui meistritiitli võitsime, siis tekkis selline väike olümpia tunne, kuna meid võeti vastu nagu olümpiavõitjaid. Koondisega olid ka mõned sähvakad ja Kalevis ka, aga sellist ühte kindlat eredat hetke ei ole.

Kas 2007. aasta parimaks korvpalluriks valimine nii oluline ei olnud?

See oli Hollandi tiitlihooaja ja asjade loogiline jätk. Eks vaeva oli selleks ajaks kõvasti nähtud, aga sellel aastal õnnestus siis midagi ka võita. Iga tunnustus on sportlase jaoks tähtis, karjäär ju pikk ei ole, seega peab kõigest positiivsest rõõmu tundma.

Kes on läbi korvpallurikarjääri Sind enim mõjutanud, suurimaks eeskujuks olnud?

Noorusaastatel olid ikkagi Sokk, Kuusmaa, Pehka ja kõik, kes olid seal Kalevis eesotsas. Siis ei olnud ju internetti, kust vaadata, mismoodi maailma parimad mängivad. Siis vaatasid oma mätta otsast, omi mehi ja eks nende järgi sai alguses omi asju sätitud – nende eeskujul trenni mindud, liikumisi mõeldud ja kokku pandud.

Kalevi tuumiku mehed olid eeskujud, hiljem tulid juba (Arvydas) Sabonis, (Rimas) Kurtinaitis muidugi, (Valdemaras) Chomičius, (Šarūnas) Marčiulionis. Kõik vaatasid neid mehi, see oli lähim seltskond, kelle pealt šnitti võtta. Eks kui hakkas NBA-d nägema, siis vaatasin vanakooli (Michael) Jordanit, (Karl) Malone’i, (Scottie) Pippenit ja seda seltskonda. (Spud) Webb oli mul kunagi väga suur lemmik, hästi lühike mees (170 cm – K.K.), aga pani pealt, võitis vist isegi surumise võistluse ära (1986 NBA pealtpanekuvõistluse võitja – K.K.).

Mäletan, et olin siis veel Tabivere laagris ja hakkasin umbes tema kasvu jõudma, aga rõngani ma küll kuidagi ei ulatanud (Naerab.). Aga see mees hüppas ja möllas seal mitme palliga kohe.

Kes on aga parim mängija, kellega oled samas meeskonnas mänginud?

Üks on kindlasti Müürsepp. Sokk ja Kuusmaa. Hollandi aegadest kindlasti ka Travis Reed, kes siis oli hiilgevormis, temaga oli väga mõnus mängida. Eks neid on veel olnud.

Kas jäi mingeid kahetsusi, mida oleks võinud karjääri jooksul teisiti teha?

Eks alati oleks võinud mingeid asju teisiti teha, aga arvan, et oleks saanud ka halvemini minna. Tagantjärele mõtled ikka, mis asju oleks saanud paremini teha. Aga eks sai elatud sellisel ajal, kus seda infot nii palju ei olnud kui praegusel ajal. Kui oleks tol ajal teadmisi ja know-how’d rohkem olnud, oleks võib-olla isegi väheke paremini läinud.

Mängisid tipptasemel erakordselt kaua – 27 aastat. Mis on Sinu vastupidavuse ja edu saladus?

Ma ei teagi, mis siin saladus on. Olen lihtsalt üritanud kogu aeg terve olla ja kõike maksimaalselt teha, anda kogu aeg endast maksimum. Võib-olla tuleks vähem mõelda tagajärgede peale kui selle peale, mida antud momendil on vaja teha. Palju on juhuseid, kus mõeldakse, et mis juhtub, kui ma teen nii ja mis siis saab. Pigem teha, isegi teha valesti, aga teha hingega ja südamega. Arvan, et sellest on rohkem kasu ja karjäär läheb pikemalt edasi kui kaheldes, et mis on kasulik ja mis ei ole.

Kas Sul karjääri jooksul mingeid suuremaid vigastusi ka oli?

Ptüi, ptüi, ptüi, väga ei olnud. Meenuvad mõned väsimusmurrud. Karjääri lõpupoole oli rinnalihase rebenemine, see on ehedalt meeles. Aga lõikusele või lauale ei ole kunagi sattunud.

Mis tegi Sinust sellise kompromissitu võitleja ja töölooma?

Mis seal ikka tegi, ise tegin (Naerab.). Ellusuhtumine on selline, et maksimaalselt tuleb kõike teha ja võtta. See ongi see, mis edasi viib.

Aga milliseid omadusi on tarvis, et tänapäeval korvpallis edukalt läbi lüüa?

Tänapäeval on neid aspekte vähe rohkem, aga eks ise tuleb kõigepealt mees olla ja omad asjad ära teha. Kindlasti on vaja mingeid häid liigutusi, selliseid leivaliigutusi, mis peavad olema maailmatasemel, et üldse läbi lüüa – nii pette kui ka kaitse osas. Läbilöömiseks on kindlasti vaja ka väga häid agente. Peab olema komplektne sümbioos, ühest heast asjast ei piisa. Peab olema kõikide asjaolude kokkulangemine, siis võib midagi head tulla küll.

Kas ka pojal Kerril on need omadused olemas?

See on ikka väga noor värk veel. Kes seda teab, mis sealt veel välja tuleb. Ennekõike peab ise mees olema ja kõik muud asjad korras hoidma – õppimised ja muud asjad. Eks näha ole, praegu on seda väga vara öelda.

Koroonakriisile järgnev majanduslangus annab kohalikule korvpallile ilmselt suure löögi. Kas siinses korvpallisüsteemis on Sinu arvates murekohti, mida saaks selle n-ö taaskäivituse käigus lahendama hakata?

Eks ikka on, loomulikult. Aga võib-olla mina ei ole õige inimene seda ütlema, kuna ei tea neid tagamaid ja ei ole nii palju asjas sees olnud. Eks siin ära teha on palju-palju. Kõik, kes teevad, tahavad endast anda parima, aga on teine asi, kuidas see välja kukub.

Kindlasti oleks rohkem koostööd vaja, nii klubidel omavahel kui ka alaliitude vahel. Koostöö najal võib-olla ongi võimalik neid asju paremaks teha – luua ühtne rusikas, et kõik seisaksid Eesti korvpalli eest. Küll siis läheb klubide korvpall ja kõik ülesmäge. Eks praegu on väga rasked ajad kõikidel spordialadel, korvpall ei ole ainukene.

Mehed ei tohi lasta lootust ära kustuda, tuleb edasi treenida. Mõõnasid on varem ka olnud, muidugi päris sellist olukorda mitte. Nüüd on treenimine iga mehe enda õlgadel. Võib-olla nüüd eristuvadki terad sõkaldest – kes on võimeline siit edasi minema. Kindlasti on praegu individuaalne töö väga tähtis ja on võimalik individuaalselt edasi areneda. Loodan, et kriis lõppeb suvega ära ja sügisel saavad hooajad jälle normaalselt alustada.

Loe täispikkuses intervjuud "Eesti korvpall 100" kodulehelt.