Heino EndenFoto: Alar Truu
Korvpall
8. juuni 2020, 09:02

Heino Enden: Gomelski soovitas pärast turniire, et poisid, siin on paar pudelit viskit. Ta oli tark treener

Heino Enden, kelle auhinnakapist leiame maailmameistrivõistluste kuldmedali ja täiskomplekti Euroopa meistrivõistluste medaleid, andis Korvpalliliidule pikema usutluse.

Alustame Sinu lapsepõlvest. Kas võib öelda, et vanemate poolt oli ette määratud, et Sinust saab korvpallur?

Ei olnud vanemate poolt määratud. Eks nad mõlemad mängisid korvpalli ja kui mina sündisin, oli isa kohtunik ja juuniorite ning naiskonna treener, kus mängis ka Helle Pihlak, kes pärast kandis perekonnanime Meri. Ma olin laagrites ja trennides pidevalt kaasas. Ka Kloogal toimunud TPI laagris, kui (Jaak) Salumets ja (Anatoli) Krikun olid veel noorteklassis. Magasin isegi mängijatega ühes toas.

Suvel vanavanemate juures mängisin ka kossu, aga korvpallitrenni läksin pärast seda, kui Jaanus Levkoi tuli teises klassis 44. keskkooli ja kutsus poisid trenni. Samal ajal käisin veel lauatennise trennis, mida juhtis Aivar Kuusmaa ämm. Sellele lisaks käisin veel ujumas ja taheti võtta igale poole mujale ka, näiteks suusatama ja kergejõustikku, aga aega ei jätkunud kõige jaoks. Mingil hetkel pidin valiku tegema ja kuna korvpall oli kõige emotsionaalsem mäng, siis jäin selle ala peale.

Ja siis õrnas eas tuli Sul kolmeaastane paus sporditegemisse?

Jah, see tuli ootamatult. Ütleme, et esimesed aastad kuni umbes pool aastat enne pausi olin ma omavanuste koondises, aga seal olid sellised poisid juba ees nagu Jüri Neissaar ja Enn Tull, kes olid ikka kõvad mängumehed. Olin oma spordikoolis ikka pigem selline tavaline reamängija.

Ja siis 1974. aastal avastati mul tuberkuloos. Arstid ütlesid, et aasta tuleb kõrval olla. Olin selle aasta Kadriorus Poska tänavas asuvas haiglas. Sain suveks koju, aga sügisel pidin ikkagi Tartusse sanatoorium-keskkooli minema. Seal olin veel kaks kooliaastat.

Lõpuks said ehk välja puhata end, mida teised ei saanud?

Võib-olla see ka, aga kolmandal haigla-aastal sain juba EPA võimlas mingeid Eesti meistrivõistluste mänge vaatamas käia. Nägin seal (Jaak) Lipsot, (Priit) Tomsonit ja teisi mehi mängimas ning siis käis küll selline mõte peast läbi, et kui siit kunagi välja saan, siis vähemalt Eesti meistrivõistluste tasemel mängin kindlasti. Korvpalli mängimise katki jätmise mõtet ei tulnud kordagi pähe.

Novembris kutsuti mind Liidu juunioritekoondise laagrisse ja ma läksin üksinda Jessentuki ja sattusin Valdemaras Chomiciusega ühte tuppa. Läksin sinna mõttega, et ega mul siin midagi teha pole, ju saadeti poiss vaatama, kuidas staarid mängivad. Aga polnudki hullu, sain kõigiga heaks sõbraks ja nii ta läks. Järgmisel aastal tulime juunioride Euroopa meistriks. Eestis mängisin vahelduvalt Ehitajas ja Kalevis, kus ma veel väga palju väljakule muidugi ei saanud.

Kalevis tuli siis Sinu läbimurre teisel aastal?

Läbimurre toimus 1979. aastal, kui sain spartakiaadil Vilniuses parima noormängija eriauhinna ja selleks ajaks olin juba Kalevis põhiviisikumängija.

Ja siis tuli juba Aleksandr Gomelski (NSV Liidu korvpallikoondise peatreener 1961-70, 1977-83, 1987-88 - H.K.) kutse Nõukogude Liidu koondisesse?

Sain juba 1979. aastal pärast spartakiaadi oktoobris esimest korda Liidu koondise laagrisse. Olin siis 19aastane ja läksime kuuajasele Ameerika turneele. Oli selge, et 1980. aasta Moskva olümpia jaoks olen ma veel liiga roheline. Pärast olümpiat sain uuesti koondisesse ja siis jäingi sinna. Esimene kutse CSKA-sse tuli 1981. aastal ja teine 1982. aastal, mil me NSV Liidu koondisega MM-i võitsime.

Nendel kordadel ma loobusin, aga oli selge, et aeg on tegelikult minna, kui ma ei taha manduma jääda. Kalevis jäi tase minu jaoks veidi madalaks. Ma ei taha sellega kellegi kohta halvasti öelda, aga kõik Kalevi mängijad polnud võib-olla eriti kõrgelt motiveeritud, kuna konkurentsi polnud. Mängiti mugavustsoonis ja kõik Kalevisse ostetud mängijad, peale (Rašid) Abeljanovi, olid alla Harju keskmise. Kui Kalev oleks saanud Venemaalt paar-kolm tugevdust juurde, näiteks tasemel mängujuhi ja liikuva ääremängija, olnuks asi ehk veidi huvitavam. Aga mingil hetkel oleksin nagunii pidanud minema.

Kuidas klubides treeningprotsess välja nägi võrreldes praegusega, kus klubi on laias laastus 9 kuud koos ja tehakse 1-2 treeningkorda päevas?

Tavaliselt lõppesid Liidu meistrivõistlused märtsis-aprillis. Pärast seda oli 3-4 päeva vahet ja hakkas kohe koondiselaager pihta, kuna suvel oli alati mõni suurvõistlus. Karussell läks kohe edasi. Ja kui lõppesid koondisetoimetused, algas kohe hooajaks ettevalmistus.

Aga päevane treeningrütm oli samasugune kui praegu?

Elasime sel ajal palju laagrites. Koondises tehti trenni ikka kolm korda päevas - oli hommikvõimlemine, mis koosnes umbes tunnisest jooksust ja harjutustest, siis hommikupoolne trenn ja õhtune trenn.

CSKA-s oli hommikuvõimlemine vabatahtlik. Teadsid ise, kas magad hommikul kauem, lähed metsajooksule või kangitrenni. Need, kes mänguaega nii palju ei saanud, said oma koormuse trennis kätte. CSKA-s oli vaja igas trennis tõestada, et sa väärid kohta põhiviisikus. Korralikus meeskonnas teenitakse mänguaeg välja treeningul.

Milline treener Gomelski oli ja kuidas olid Sinu suhted temaga?

Gomelski toetas kõiki mängijaid, hoidis neid ja võitles nende eest. Ta sai mängijatest aru ja aktsepteeris ka alkoholi tarbimist teatud olukordades. Isegi soovitas vahepeal pärast mõnd turniiri, et poisid, siin on paar pudelit viskit. Seda muidugi siis, kui järgmine päev vaba oli. Ta oli tark treener.

Gomelski rääkis minust ajalehtedele, et ma olen esimene kahemeetrine mängija, keda võib kasutada väga erinevatel positsioonidel. Kui Kalevis pidin palju punkte viskama, siis koondises ma seda tegema ei pidanud. Ta sai mind kasutada vastaste liidrite vastu kaitses, sain katta (Dražen) Petrovici, (Dražen) Dalipagicit ja (Miki) Berkovichi, kuna olin liikuv ja mul olid pikad käed. Rünnakul kasutas ta mind kolmel eri positsioonil. Oskasin läbi murda, sööta, visata, eks mind oli raske katta. Selliseid mängijaid, keda saab kasutada nii mängujuhi, viskaja kui ka väikse ääre kohal, sel ajal väga polnudki. Hiljem tuli selliseid mehi rohkem, näiteks (Dejan) Bodiroga ja (Thedoros) Papaloukas.

CSKA-s pidin viimasel aastal tegutsema palju mängujuhi rollis, näiteks siis, kui (Igors) Miglinieks vigastatud oli. See mulle eriti ei meeldinud. Gomelski saatis mind ühel suurturniiril väljakule sõnadega: "Mine, poja, ja toida veidi pikki ka!" (Arvydas) Sabonis, (Aleksandr) Belostennõi ja (Vladimir) Tkatšenko said seal korvi all vahepeal ikka tigedaks, kui söötu ei saanud.

1983. aasta EM-il Prantsusmaal oli selline juhus, et Chomicus aina pildus ja söötu ei jaganud ning mehed hakkasid pingi peal karjuma, et sööda pikkadele ka, kurat! Selle peale keeras Gomelski meie poole ja ütles, et mehed, ärge karjuge, ta ju ei oska. Ka (Šarunas) Marciulionisel oli söötmisega raskusi, aga loomulikult olid neil teised tugevused.

Vaadates NSVL-i mängude tulemusi suurturniiridel, jäävad silma ülisuured võidud. Kas nende võitude tõttu oli mängijatel veidi raskem end ka motiveerida?

See oligi mõnikord uinutav. Näiteks 1983. aasta EM-il, kui poolfinaalis Hispaanialt tappa saime. Okei, seal oli oma süü ka Gomelskil, kes hoidis (Valdis) Valtersit liiga pikalt väljakul, kuigi viimane uhas kõvasti mööda. Võib olla mõjutas see veidi, et 1981. aastal valiti Valters Euroopa parimaks mängijaks, aga kohati oli ta mäng ebastabiilne.

Gomelski võttis ta liiga hilja välja ja saime napilt tappa selle mängu. Oma viga tunnistas Gomelski ise ka hiljem. Kolmanda koha mängus võitsime Hollandit jälle 40 punktiga. Need suurelt võidetud alagrupimängud tekitavad alateadvuses ikkagi rahulolu ja lõpuks pole sa 100-protsendiliselt valmis korralikumaks madinaks.

1987. aasta EM oli vist selle musternäide?

Sellega käis kaasas üks suur vandenõuteooria. Finaalturniir toimus Kreekas ja finaalis mängisime kreeklaste vastu. Mängu ajal me mängijatega omavahel mõtlesime, et Gomelski mängitab meid kole imelikult. Pärast mängu ütles (Vladas) Garastas (aastatel 1989-91 NSVL-i peatreener) avalikult, et Gomelski müüs selle finaali maha.

Teooriaid ja arvamusi võib olla igasuguseid, aga imelik oli küll, kui vaadata kasvõi seda, kes kattis selles mängus (Nikos) Galist (viskas finaalis 40 punkti). Mitte meie parimad kaitsjad. Elus on ikka nii, et mis on juhtunud, seda pole mõtet taga nutta. Alguses oli banketil küll kurb tunne, kuna olime teistest, ka Kreekast, kõvasti üle. Mina aga mõtlen ikka positiivselt - mul oli kollektsioonist just EM-hõbe puudu, nii et mul oli kõik okei, sain täiskomplekti.

Gomelski ise on öelnud, et läbi aegade kõige kõvem meeskond oleks meil olnud 1984. aasta Los Angelese olümpial. Seda seetõttu, et meil olid kõik parimad mehed parimates aastates ja rivis. Ka Tkatšenko ja Sabonis olid sel ajal veel terved. (Anatoli) Mõškin, (Sergei) Tarakanov, (Valdemaras) Chomicus, (Sergejus) Jovaiša, Valters - kõik nad olid supervormis. Kui me pidime minema Pariisi olümpia eelturniirile, siis tuli üks päev enne lendamist teade, et NSVL boikoteerib olümpiat.

Meie mõtlesime, et minek jääb ära ja läksime kogu meeskonnaga pidutsema. Arvasime, et olümpia eelturniirile, kus jagati olümpiapileteid, pole meil ju mõtet minna ja algas puhkus. Öösel tuli teade, et me siiski läheme. Gomelski lootis selle käiguga saavutada erandi, et kuigi ülejäänud NSVL sportlased olümpial ei osale, siis korvpallimeeskond siiski saadetakse.

Ta üritas seda läbi suruda ja tahtis väga NSVL-i ja USA vahelist mõõduvõttu. Kuigi meil mingit motivatsiooni Pariisi turniiril polnud, võitsime minu mäletamist mööda finaalis Hispaaniat 32 punktiga. Olime nii palju teistest üle. Pärast turniiri tunnistas isegi Bob Knight (USA korvpallikoondise peatreener 1984. aasta Los Angelese olümpial), kes oli mänge tulnud tribüünile vaatama, et oli meie mängu vaadates ikka näost valge olnud.

Kas olümpial mitteosalemise pärast okast pole hinges?

Ei ole. Mis selliseid asju ikka kahetseda? Minu käest on uuritud, kas ma kahetsen, et Souli olümpiale ei läinud. Olen alati vastanud, et ei kahetse, kuna see oli minu otsus. Ütlesin kohe Gomelskile, et ma ei tule ka laagrisse, kuna mul sündis poeg ja tahtsin perega koos olla. Mul oli siiber.

Olin tõesti moraalselt väsinud selleks hetkeks. Võib-olla siis, kui ma poleks varem maailmameistriks tulnud, oleks ehk suurem soov olnud olümpiale minna. Tänu minu otsusele tuli Miglinieks olümpiavõitjaks. Väga tore, saame temaga senimaani väga hästi läbi.

Kuidas medalivõite NSVL koondises tähistati?

Mäletan, et kui 1982. aastal maailmameistriteks tulime, oli meil ikka korralik pidu. Hotellis hakkas pihta. Me lendasime Lufthansaga läbi Frankfurdi Moskvasse. Viin valati lennukis laiali ja Gomelski pidas seal kõne. Järsku jooksid hirmunud stjuardessid kohale ja palusid salongis laiali minna, sest lennuk lendas tugeva kalde all. Raskuskese oli läinud nii ühte äärde. Moskvasse jõudes ootas meid ees bankett ja pressikonverentsid. Järgmisel päeval lendasid kõik juba klubidesse laiali.

Loe täispikka intervjuud Korvpalliliidu kodulehelt.