Colin Kaepernicki põlvitamine on saanud rassisimivastase võitluse üheks sümboliksFoto: AFP/Scanpix
Oliver Lomp 14. juuni 2020 19:02
George Floydi tapmisega alanud rahutused Ameerika Ühendriikides on kandunud suuremal või väiksemal määral edasi teistesse riikidesse. Ühiskonna polariseerimisaparaat töötab võimsamini kui kunagi varem. Kindlasti tuleb taunida end õigusemõistjate maski taha peitnud pättide tegevust, kes rahutuste käigus asjasse mitte puutuvate inimeste era- ja ärivara hävitavad. Ent eksivad needki, kes rassismi eitavad. Piisab vaid pilgu heitmisest nii kitsasse valdkonda nagu sport.

Olgu alustuseks öeldud, et rassism on mõlemapoolne ning selle, nagu ka väga paljude muude teemade puhul, ei eksisteeri absoluutset tõde. Spordimaailmas on kuulsaim end (endiseks) rassistiks nimetanu Michael Jordan (57), läbi aegade parim korvpallur, kes tunnistas viha valgete vastu 2014. aastal välja antud raamatus „Michael Jordan: The Life“. Spordiajakirjaniku Roland Lazenby koostatud teoses meenutas Jordan üht intsidenti 1977. aastast, mil ta kallas limonaadiga üle tütarlapse, kes nimetas teda solvavalt „neegriks“. Jordan visati juhtunu järel koolist välja. Kuuekordne NBA meister nentis, et kuigi süüdi oli üks konkreetne persoon, hakkas ta kõiki valgeid vihkama. „Ma mässasin kõvasti. Sellele eluperioodile tagasi vaadates pean end rassistiks. Ma olin kõigi valgete inimeste vastu,“ ütles Jordan raamatus. 

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon