Spordivaria

Kalev Kruus: Enn Eesmaa ütles mulle, et ega ma vist ikka telemees pole ja otsiksin endale uue töökoha 

Toimetas Eigo Kaljurand, 17. juuni 2020, 11:16
Kalev Kruus (paremal)Foto: Martin Ahven
Kui öelda tänavusel Eesti korvpalli 100. sünnipäeval siinsele korvpallifännile "spordikommentaator", siis vastu tuleb sealt "Kalev Kruus". Kui mitte kõigilt, siis väga paljudelt kindlasti. Just nii võimsalt on ennast iganädalaselt läbi teleekraani meie kodusid külastav mees ennast korvpallifännide südametesse pressinud, kirjutab Korvpalliliidu koduleht.

Kuna Sinust korvpallurit ei saanud, siis kuidas Sina elus koha leidsid?

Samal teemal

Läksin TV3 tööle. Mul sai 1. aprillil 22 aastat teletööd täis. Läksingi sinna põhimõtteliselt otse koolist. See võimalus mulle avanes, sinna ma läksin ja sinna ma olen jäänud. Toomas Luhats oli tol hetkel Concordia ülikoolis meediat õppimas ja käis praktikal TV3-s. Mängisime Luhatsiga koos korvpalli, ta oli vist Nõmme Spordikooli õpilane ja ma vahel sattusin nende eest mängima. Saime täiesti okeilt läbi ja siis ta helistas mulle, et tule praktikale ja proovi. Ja ma tulingi. Ega mul rohkem tol hetkel midagi silmapiiril polnud.

Kas mäletad oma kõige esimest uudislugu?

Kõige esimene ülesanne oli Nascari võistlustest lugu teha. Ma ei tea üldse miks, aga ilmselt oli see ainukene videopilt, mille kätte saime. Ma tegin justkui selle ära, aga eetrisse uudist ikkagi ei lastud, kuna see oli nii halb (Naerab.). Varsti sain ikka eetrisse ka ja näiteks (Kaunase) Žalgirise Euroliiga võitjaks tuleku lugu mäletan väga hästi.

Seda sain ma teha, aga see vist oli juba hiljem, aastal 1999. Paar nädalat vist läks ikka enne, kui ma mingite lugudega eetrisse pääsesin. Tollane ülemus Enn Eesmaa ütles mulle alguses: "Ega sa vist ikka telemees pole, otsi endale uus töökoht, kus kirjutada saaksid." Aga ma ei osanud kuskile minna, läksin iga päev kohale ja jäin püsima. Algus oli ikka väga-väga raske.

Kas suur armastus Kaunase Žalgirise vastu algaski Sul sellest Euroliiga võiduloost?

Žalgirise-armastus on tulnud tänu sellele, et nad Euroliigas kogu aeg pildil püsivad. Olen seda nii palju igal pool öelnud, et mul pole vahet, kas see on Joensuu Kataja, Žalgiris või midagi muud. Kui mõni väiksem klubi suudab nii ägedat asja ajada, siis... Žalgiris toob mulle pidevalt meelde neid hetki, kui Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängis ja ma väikese poisina Kalevi spordihalli trepil istudes neid vaatamas käisin. Nüüd suudab Žalgiris tekitada minus jätkuvalt uuesti selle emotsiooni. Ma nii väga tahaksin, et meil Eestis oleks ka taoline klubi, aga tundub, et see on ikkagi võimatu.

Kas Sa lisaks korvpallile jälgisid ka teisi spordialasid? Et teletööle minnes olid teadmised spordimaailmast juba olemas?

Jah, olin täiesti padu spordifanaatik ja olen seda siiani. Vaatasin Soome pealt ära kõik, mis võimalik oli. Absoluutselt kõik. Ma olin võimeline (Jens) Weissflogi ja (Matti) Nykäneni aegadest eristama kiivrite järgi kõiki suusahüppajaid, kes mäest alla tulid. Soome jäähokit ja Inglise liigajalgpalli vaatasin mustvalgest telekast põhjanaabrite kanalitest. Soome korvpalli vaatasin ka kõik ära. Sellepärast polnudki Jukka Toijala nimi mulle võõras, kuna ma mäletasin teda väga hästi Kouvola Kouvot meeskonnas mängimas.

Ajakirjanduslikku haridust Sul ju pole?

Mitte midagi sellist pole. Rekreatsiooni läksin õppima, aga see jäi töö tõttu poolikuks, kuna lihtsalt polnud võimalik teletööd ja õpinguid ühildada. Mul oli tol hetkel juba suund selge ka, et ma ei võtnud õppimist nii tõsiselt.

Kas mäletad ka oma esimest kommenteerimiskogemust?

Jah, see oli võrkpall Pärnust 2001. aastal. Hakkasime võrkpalli üle kandma ja koos kadunud Andres Skuiniga, mu õe treeneriga, kommenteerisin oma esimese võrkpallimängu. Just võrkpallilahingud olidki kolm või neli aastat esimesed otseülekanded, mis ma tegin. Mulle väga meeldis, see oli ikka hoopis midagi muud, kui lihtsalt uudiseid teha.

Sa oled saanud mitmeid erinevaid spordialasid kommenteerida, aga on Sul ikkagi päris oma lemmik ala ka, mida televaatajatele kõige rohkem meeldib vahendada?

Seda on väga palju küsitud ja ikka ütlen ära, et ju see korvpall on. See mäng on mul kõige rohkem selge ja kuna olen selle Euroliiga sees nüüd juba kümme aastat olnud ja sadu ja sadu mänge teinud, siis tunnen ennast seal alati kõige paremini. Mis ei tähenda, et teisi asju poleks huvitav teha, loomulikult on. Aga korvpall on ikkagi kõige lahedam.

Kui Žalgiris parasjagu ei mängi, siis kas Sind tirib teistes kohtumistes ka kindlalt mõne võistkonna poole? Näiteks kui Ateena Panathinaikos ja Pireuse Olympiakos mängivad, siis kumma poolt oled?

Ei tiri, kuna seal mul pole kindlaid sümpaatiaid. Mulle imponeerivad kindlad persoonid ja meeldib treenereid vaadata ning nende käike jälgida.

Minu kurb saatus on see, et ma saan väga vähe Eesti asju teha, on see siis jalgpall või korvpall. Reeglina on meie kanalis kõik välisliigad, kus paratamatult pole eestlasi. Kui Euroliigas pallisid Kristjan Kangur või Siim-Sander Vene, siis loomulikult oli väga mõnus, kui nad ka toredalt hakkama said. Näiteks Riia EM-finaalturniir oli minu jaoks tõeliselt äge sündmus. Mu kõige suurem unistus on, et praegustest koondises olevatest noortest tuleks Eestisse üks vägev klubi. See võiks põrutada mingit eurosarja ehk selline superklubi nagu kunagi oli Kalevi meeskond. Kurat, see oleks lahe asi küll! Aga seda muidugi ei juhtu.

Kui heaks pead Sa Eesti spordikommentaatorite üldist taset ja kas oled selles valdkonnas Eestis parimate hulgas?

Enda arvates proovin lihtsalt olla selline, nagu olen. Hiljuti kuulsin, kuidas tippkommentaatorid Joosep Susi ja Ott Järvela ütlesid, et Eestis pole ühtegi inimest, kes valdaks spordireportaaži žanrit. Ju see nii on, kui tipud seda ütlevad. Aga peame hakkama saama. Ma olen tänaseks 22 aastat seda tööd teinud ja vaevalt liiga palju paremaks enam minna saan. Ju tuleb kunagi keegi peale, kes seda žanrit ka valdab. Elu on selline lihtsalt praegu, et kehv seis on spordikommentaatorite maastikul.

Mis on Sinu jaoks kommentaatorina olulisem, kas rahva armastus või ekspertide heakskiit?

Loeb ainult see, et mind välja ei vilistata. Mul pole elus antud mitte ühtegi auhinda millegi eest ja ma üldse ei põe ka sellepärast (*). Aga saan öelda, et inimesed ütlevad tänaval tere. Kui keegi võõras tuleb tänaval vastu ja ütleb, et see või teine mäng oli vägev, siis see ongi tähtis. Selge, et ma ju ei saagi kõigile meeldida. Nii see on ja sellega olen ma küll juba ammu rahu teinud, sest isegi jõuluvana ei meeldi kõigile (Naerab.).

* Pärast intervjuud õnnestus Kruusil elu esimene auhind siiski kätte saada, kui Kroonika Meelelahutusauhindade ajaloos esmakordselt otsustas üks nominent oma auhinnast loobuda. Selleks oli Ott Tänak, kes peab end sportlaseks, mitte sportlikuks meelelahutajaks. Nii otsustas maailmameister Tänak oma auhinna anda seda tiitlit tema sõnul väärivale Kalev Kruusile, kes hääletusel teiseks jäi.

Oled kuulus oma vaimukate väljendite ja ütlemiste tõttu. Kas paned enne ülekandeid mõne hea nalja kirja ka või tuleb kõik koha peal loomulikult?

Ma ei mõtle eelnevalt midagi välja ega pane kirja, absoluutselt mitte. Selle, mis sülg suhu toob, selle eetrisse lasen.

Loe täispikkuses intervjuus Korvpalliliidu kodulehel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee