Spordivaria

Tiit Karuks: raadio ega tele ei sure välja, päikese all on kohta kõigile 

Mart Treial, 19. juuni 2020, 11:03
Tiit Karuks raadiospordi 90. aastapäeva üritusel.Foto: Robin Roots
Homme möödub 90 aastat esimesest eestikeelsest raadio spordireportaažist, mille puhul kogunesid rahvusringhäälingu sporditoimetuse veteranid eile ERRi uudistemajja sündmust tähistama. Õhtuleht uuris aastatel 1970–2012 vahelduva eduga raadios sporti kajastanud Tiit Karuksilt (73), mida ta arvab praegusest Eesti spordist ja spordiajakirjandusest.

"Minu meelest läheb [spordiajakirjandusel] hästi. Peavoolumeedias, nagu armastatakse toonitada, on toimunud põlvkondade vahetus. Poisid koguvad tasapisi hoogu, ma ei leia, et midagi oleks valesti või halvasti. Pigem on hästi, pange aga edasi!" julgustab Karuks.

Mida te 21. sajandi asjadest arvate? Online-meedia, podcast'id, otseülekanded igal pool.
"Mina ausalt öeldes sotsiaalmeediast ja kõigest, mida selle kaudu tehakse, eriti ei pea. Mul on oma meiliaadress, aga Facebooki ma ei pea. Ma ei leia, et see oleks mulle vajalik. Uus meedia on ilmselt vajalik, aga nagu öeldakse, mind see ei kõneta."

Kas raadio spordiajakirjanduse tervis on ohus? On see välja suremas või jätkusuutlik?
"Kui televisioon astus jõuliselt esile, öeldi, et raadio sureb välja. Kui veebimeedia astus jõuliselt esile, öeldi, et sureb välja televisioon. Ma väidan, et ei sure ühti. Ei raadio, ei tele. Päikese all on kohta kõigile ja kõigele. Mulle ausalt öeldes istuvad rohkem raadio- ja teleülekanne. Veebiülekandeid ei oska kommenteerida, ma ausalt öeldes ei suhtle nendega."

Statistikat mul pole, aga tundub, et raadioreportaaži on väga vähe võrreldes näiteks 10 või 20 aasta taguse ajaga.
"Pean 100 protsenti nõustuma. Minu meelest võiks raadios olla palju rohkem reportaaži. Kümmekond ja rohkemgi aastat tagasi mahtusid olümpiamängude juure nii tele- kui ka raadioülekanded. Väga palju kordi oli eetris olümpiaraadio, millest ülekanded olid ainult üks osa. Loomulikult kõige tähtsam osa, aga raadios oli laiem spordi- ja kultuuriprogramm, mis haris.

Olen raadiopoistele rääkinud, et raadioülekandeid võiks olla rohkem. Neid on praegu väga vähe. Kui kaob raadioreportaaž, siis on väga raske rääkida tugevast raadio sporditoimetusest. Tähendab, poisid on tugevad. Neil on väga hea potentsiaal. Juhan Kilumets on väga hea. Johannes Vedru on väga hea. Ragnar Kaasik on väga hea. Nüüd on vaja anda neile pinda, kus nad saaksid oma headust näidata."

Miks on raadioreportaaž nii oluline, kui sisuliselt igaüks saab taskust võtta mobiili ja teha pildiga otseülekande?
"Kunagi oli selline olukord, olen kuulnud paljudelt spordilembestelt inimestelt, et vaadati telepilti, aga kuulati raadiohäält, mis on muidugi suur tunnustus raadiole. Aga ma küsin vastuseks, et miks mitte?"

Paar sõna spordist. Mis teile Eesti spordi juures muret valmistab?
"Eesti sport pole praegu laiemas mõttes tasakaalus. Tippe on jätkuvalt, aga usun, et spordipüramiid, lastesport, juunioride sport ja tippsport peaksid natuke paremini balanssi minema.

Usun, et vähemalt suveolümpiamängudel oleme ikkagi võimelised võitma mõne medali. Kui olümpiamängud Tokyos järgmisel aastal ikkagi toimuvad – ptüi-ptüi-ptüi –, siis loodan, et saame vähemalt ühe medali. Kui saame juba kaks, siis ütleksin, et see on üle mõistuse hästi. Üldiselt Eesti sport elab ja hingab."

Millega tegelete üldse igapäevaselt?
"Minust on vanuigi saanud grafomaan. Läksin igapäevaselt töölt ära aastal 2012, selle ajaga on ilmunud viis raamatut, nii et olen praegu rohkem kirjutaja kui rääkija. Korra kuus teen Vikerraadio "Spordipühapäeva" omanimelist kommentaari ja olen teinud ka mõningaid saateid. Tegemist jagub."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee