Legendaarne korvpallihääl Tarvo Villomann: spordireportaažide üldine tase on kõvasti tõusnud

Teie teekond päris tippkorvpalli aga välja ei viinud. Mis otsustavaks sai?

Kui lõpetasin peda ära, siis läksin Vene kroonusse. Toona võeti ülikoolijärgselt kaheks aastaks sõjaväkke ja veetsin selle aja Kaliningradis. Olin küll spordiroodus ja mängisin korvpalli. Tulime isegi Balti okrugi ehk sõjaväeringkonna meistriteks. Aga see oli ka kõik. Tagasi tulles sattusin kohe televisiooni ning seal läks töö juba nii kiireks ja pingeliseks, et ei jõudnud enam trenni teha. Kaks korda nädalas võib-olla käisin, aga polnud enam kuskile kõrgemale pürgimist. Uuesti alustasin korralikult alles siis, kui juba veteran olin. Oli rohkem aega.

Oletegi olnud tubli veteransportlane ja võitnud ESBL-i andmetel koguni kolm medalit - veteranide maailmamängude kulla (2002) ja pronksi (1997) ning EM-i hõbeda (2019).

Jah, veteranidel toimuvad kolmed võistlused: maailmamängud, maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused. Mul on tegelikult nüüd nende aastatega kaheksa medalit võidetud veteranide klassides. Viimane oli möödunud aastal, kui tulime 75+ sarjas Euroopas hõbedale. Maailmamängude kulda võites olin ma vist 61-aastane ehk siis 60+ klassis.

Kas Teil jäi nii pikk paus korvpallis sisse, et pärast sõjaväest naasmist katki jäänud pallimäng tuli tagasi alles päris veteranide klassis?

Mängisin tegelikult kogu aeg paar korda nädalas, aga see polnud regulaarne treening. Olin 28 aastat televisioonis ja sel ajal üle kahe korra nädalas küll trenni ei teinud. Tööga oli sõite, reportaaže ja teisi värke nii palju. Olin kahes ametis, nii režissöör kui reporter. Sai tehtud nii ühte kui teist ja tööd jätkus.

Ütlesite, et sõjaväest tulles asusite tööle Eesti Televisiooni. Millal see juhtus?

See oli 1965. aastal. Tegelikult sattusin telesse juba varem, kui olin kolmanda kursuse üliõpilane ja kuulutati välja režissööride kursused. Läksime pedast kas kahe või kolme poisiga proovima ja tuli välja, et seal oli 293 tahtjat. Mina ei tea, mis ime läbi mind 25 hulka arvati, aga siis käisin kaks aastat nendel kursustel. 1963. aasta kevadel lõpetasime ja sama aasta suvel tegin esimesed tööd spordiülekannetelt.

Siis oli seal ainult kaks töötajat - Heino Mikkin ja Fjodor Prussakov. Härrad ütlesid mulle suvel, et nemad lähevad nüüd puhkusele ja panevad minu tööle. Siis ma pidin hakkama ka spordiuudiseid kokku panema ja õhtul hilja oli kolme-neljaminutiline saade, kus ma esimest korda üles astusin. Sügisel 1963 tegin ka esimesed korvpallireportaažid. Need olid Eesti meistrivõistluste mängud, mis peeti Luise tänaval Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi võimlas. 1965. aastal tulin ma juba koosseisuliseks televisioonitöötajaks ja jäin kuni 1993. aastani.

Kas olite juba varem selline spordihuviline, kes lisaks korvpallile ka teistel aladel silma peal hoidis?

Siis tuli kõiki alasid hakata jälgima hoopis põhjalikumalt. Varem ma polnud kõike tähele pannud, kuna polnud vajadust. Aga korvpall jäi ikkagi põhiliselt minu alaks ja juurde tuli jalgrattasport. Tegime igasuguseid ülekandeid erinevatelt jalgrattavõistlustelt, isegi Rahutuuril olen kaks korda ära käinud. See oli omaette saavutus, kuna polnud moes, et ajakirjanikud Eestist läheksid Rahutuurile.

Olime just sellel aastal ka seal, kui (Aavo) Pikkuus võitis (1977. aastal - S.S.). Ööbisime telgis ja toitu tegime ise õhtuti mingi pliidi peal. Olime kolmekesi - Pikkuusi treener Rein Kirsipuu ja operaator Ilmar Loomann. Sõitsime ringi Rein Kirsipuu autoga ja pidasime lõpuni vastu ning tõime Pikkuusi võidu sealt ära.

Korvpalliga oli nii, et Nõukogude ajal olid väga suureks defitsiidiks telefoniliinid. Sõitsin ükskord Riiga, et teha sealt Riia VEF - Tallinna Kalev mängust ülekanne. Läksin saali ja ülekandejaama mehed imestasid, et miks mina kohale tulin, kuna neil polnud telefoniliine, millega reportaaži saaks teha. Mis siis nüüd? Mina olin kohal, nemad ei teinud midagi. Läksin telestuudiosse ja selle asemel, et teha reportaaž saalist, istusin mina Läti televisiooni stuudios ja monitori kaudu tegin ülekannet, mida ma oleks võinud ju samamoodi Tallinna stuudiost teha (Muigab.). Selliseid kurioosseid asju ikka juhtus.

Mis veel toona ühe korvpallireportaaži tegemise juurde käis, millest tänasel televaatajal pole võib-olla aimugi?

Nõukogude ajal tehti nii, et oli kaks meest, üks tegi vene keeles ja teine eesti keeles. Kommenteerisime Fjodor Prussakoviga kahekesi, tema vene keeles ja mina eesti keeles. Polnud ka mingisuguseid abivahendeid, kust tuleks vajalikud andmed kätte. Ise pidi jooksvalt kõik üles kirjutama, kes punkte viskas või kes vea tegi. Suur paberileht oli nina all ja kogu aeg aga märkisid juurde kõiki olulisi statistilisi andmed. Kui Fjodor Prussakov ära suri, hakkasin üksinda kahes keeles tegema, kuna mul oli sõjaväes saadud praktika tõttu vene keel veel nii hea. Ja siis tegingi kuni Nõukogude aja lõpuni üksinda kahes keeles.

Kuidas see asi käis, samal ajal rääkisite korvpallireportaažil nii eesti kui vene keeles?

Ikka samal ajal, jah. Kaks-kolm minutit tegin eesti keeles, siis kaks-kolm minutit vene keeles. Tegin vene keeles ülevaate ära, mis vahepeal oli juhtunud ja siis läksin jälle eesti keele peale üle. Niimoodi pidevalt vahetasin keelt. Vahest jäi vene keele osa natuke lühemaks, kuna panin eesti keelele siiski rohkem rõhku. Vene keelt oli võib-olla seal minut-poolteist vahepeal. Ütlesid eetrisse skoori, kes kui palju punkte visanud oli ja kui palju vigu oli tehtud. Siis läksin tagasi eesti keele peale üle. Ei tahtnud vene keelt nii palju sinna vahele toppida.

Kui kaua selline asi kestis? Kas päris Nõukogude aja lõpuni?

See lõppes umbes kas 1987. või 1988. aastal, päris lõpuni ei läinud. Kui need tuuled hakkasid siin puhuma, et midagi võib juhtuda, siis lõpetasime selle venekeelse osa ära.

Mis on Teil meeles eredamate korvpalliga seotud hetkedena oma telekarjäärist?

1991. aasta oli minule selline, kus käisin Tallinna Kaleviga kaasas kõik mängud, ükskõik kus need peeti, ja tegin neile videot. Mul oli kaamera ja meeskond õhtul vaatas video üle ning tehti analüüsid. Senikaua, kuni neile see Nõukogude Liidu meistritiitel lõpuks kätte tuli. Hea tunne oli, kui lõpuks kuld kaela saadi. Muidugi on meeles Eesti ja USA koondiste mäng, kus Jaak Salumets tegi hullu partii ja eestlased võitsid ameeriklasi. See oli veel üks selline kihvt hetk. Muud ma ei oska öelda... tiitlivõistlustele me ju ei pääsenud ja Liidu meistrivõistlused olidki meie jaoks kõige kõvemad mängud üldse.

Kui kaua Te korvpallireportaaže tegite?

Lõpuni välja ehk aastani 1993, kui ma ETV-st ära tulin. Edasi olin ju veel teistes kanalites. Isegi Kanal 2-le tegin vist mõned reportaažid veel, aga see oli n-ö muu tegevuse kõrvalt. Peamiselt tegutsesin režissöörina ning viimase ülekande tegin 2019. aastal ning see oli loomulikult korvpallikohtumine.

Tulles tagasi selle kuldse 1991. aasta juurde, siis kas juba tolle hooaja alguses oli näha, et siit võib midagi suurt sündida?

Ei olnud. Alguses läks hooaeg nii ja naa. Vahepeal oli päris kurb tunne peal ja see meistritiitel polnud sugugi algusest peale kindel.

Kui palju segas meeskonda kogu see poliitiline olukord, kus Nõukogude Liit oli lagunemas ja Leedu klubid kaasa ei teinud?

Eks ta natukene segas, aga mängijatele see ei mõjunud. Öeldi, et mängime nii, nagu kogu aeg oleme mänginud. Poliitikat eriti sinna vahele minumeelest ei toodud. Kuigi ajad olid sellised, nagu nad olid. Leedulased ju välja ei tulnud, aga Kalev ütles, et meie mängime ja mängisid lõpuni.

Kui käisite meeskonnaga kõik matšid üle laia Nõukogude Liidu kaasas, kas meenub värvikaid seiku mõne mängijaga?

Üks ilus moment oli Venemaal. Siis oli Kalevis ju esimene mustanahaline (George) Jackson ja me pidime minema läbi Kiievi. Läksime lennuväljale ja siis olid küll Jacksoni silmad kohe suured. See oli tüüpiline pisike Venemaa lennujaam, kus oli segadust ja sodi nii palju, et ameeriklane oli poolmasenduses (Naerab.). Pidime seal mõne tunni ootama, enne kui teine lennuk tuli, millega edasi sõitsime. Aga lõpuks mängis ta täiesti normaalselt, kui sellest (šokist) üle sai.

Telepilti spordivõistlustelt toodetakse tänapäeval kordades rohkem kui vanasti. Kuidas on üldine spordikommentaatorite tase Eestis aastatega muutunud?

On väga häid kommentaatoreid ja on ka neid, keda ma eriti kuulata ei tahaks. Üldine tase on kõvasti tõusnud, sest praegu on reportaaži tehes väga palju materjali kasutada. Sportlaste kohta võib rääkida kogu eluloo ära ning olemas on kõikvõimalikud statistilised andmed. Midagi iseenesest ei tule ja olen vaadanud, et mõned mehed on ikka väga kõvasti tööd teinud ja seda muud materjali on vaat liigagi palju ning see hakkab juba segama.

Täispikkuses intervjuu on leitav korvpalliliidu kodulehel.