Erki Nool: “Teadsin, et tiitel kuulub mulle!”

Erki Nool veetis eilse austamisõhtu elukaaslase Kadri seltsis, poeg Robin jäi vanavanemate hoolde. Ta võttis autasu vastu neljandat korda (varem 1996, 1997 ja 1998), nüüd lahutab Aavo Pikkuusist ja Jaan Taltsist vaid üks samaväärne ponnistus.

“Usutavasti olen juba praegu koha Eesti spordiloos hõivanud, stabiilsusega vähemasti,” võttis elu unistuse täitnu hinnata. “Aga mu söögiisu pole veel otsas, soovin edaspidigi konkurentsi pakkuda.”

Hoolimata Olümpose vallutamisest ei soostunud laureaat tänavust trooniletõusmist armsamaiks ristima.

“Esimene kord oli palju erilisem - lävepakku ületada on alati kõige raskem,” kõrvutas kümnevõistleja ja meenutas ammust allajäämist Jüri Jaansonile: “Mäletan hästi, kuidas juba 1995. aastal enda võitu eeldasin. Küllap mäletavad ka kõrvaltvaatajad - ütlesin ju toona laval seisteski, et püüan järgmisel aastal sihile jõuda.”

Rahva lemmik tutvustas nägemust aasta parima tiitli kaalukusest. “Detsembri lõpupäevil rahva ees juubeldamine ei saa olla eesmärk omaette -parimaks saab kerkida ainult see, kes on oma alal piisavalt hea. Küll peaks iga sportlane aunimetusest unistama,” mõtiskles Nool.

Põhjanaabrid tavatsevad valimisel mehed-naised ühte patta paigutada ja valida kogu sportlaskonna hulgast Aasta Sportlase. Nool ei usu, et Eestis oleks mõtet sama teed minna. “Paraku on meie naiste sport nõnda kõhnuke. Usun küll, et ma oleks sel korral Kristina Šmiguni seljataha jätnud!”

Erki Nool püüab olümpiavõidule järgnenud hurmast järjest rohkem vabaneda, aga päriselt see ikka ei õnnestu. “Viimasel ajal on piiritagused ajakirjanikud uskumatult palju kõnelda soovinud. Enamasti olen palvele vastu tulnud, ent üha rohkem ütlen intervjuust ka ära,” selgitas tähelepanu keskmesse pikeerinud kergeatleet.

Meeliköitvaima kutse pakkusid Noolele ameeriklased. “Nad väntavad seriaali, mis sai alguse 1984. aasta Los Angelese olümpiast - mäletatavasti juubeldas seal kümnevõistluses Daley Thompson,” vedas Nool paralleeli enda tänase nõustajaga. “Millal linateos valmib, ma ei tea.”

Jänkid on skandaalihimuline rahvas, nii võib eeldada, et filmiväntajad ei jätnud kullamehe Sydney-kettaheidet tähelepanuta. “Kettaheite ümber armastatakse eelkõige laineid lüüa mu kodumaal, teiste riikide ajakirjanikud on enamikel juhtudel selle teema täiesti puudutamata jätnud,” nentis Nool.

Ta jätkas: “Ilmselt saavad nad aru, et kümnevõistlus koosneb kümnest alast. Sydneys ebaõnnestus mul kolm ala: kaugushüpe, teivashüpe ja odavise. Muidugi - kettasektoris toimunule kulus mul kõige rohkem närvienergiat. Samuti jääb faktiks, et sain kirja korralikku tulemuse.”

Reval Cup ootab mõne nädala kaugusel, Erki ei taha fännidele omanimelises seitsmevõistluses tuska valmistada. “Vahepeal ei jäänud harjutamisele sugugi aega, aga viimasel paaril nädalal olen vormi tublisti edendanud.”

Spordiaasta pidulikul lõpetamisel klubis Decoltes kuulutati välja see, mis rahval ammu teada - aasta parimad sportlased on Kristina Šmigun ja Erki Nool.

Peoõhtu ametlik osa tipnes parimate väljakuulutamisega. Peaminister Mart Laar peatus lühikeses sõnavõtus Eesti spordi suursaavutustel ja pühkis kuulsusepilved enda kohalt kokkutulnute peale. Parim treener Aavo Põhjala oli kohal, Nool samuti, ning nad võtsid Pink Floydi muusika saatel Laarilt vastu kaunid klaasist autasud.

Šmigun ja aasta tiim, rallipaar Markko Märtin ja Michael Park väljahõikamisele ei reageerinud, sest olid tööga seotult eemal. Sestap pidi Laar karikad tuttavatele Toomastele - alajuhtidele Sildmäele ja Savile ulatama. Nool tänas kokkutulnuid ja eesti rahvast ning sellega oli ametlik osa lõppenud. Töö jätkus sektsioonides.

Peoõhtu avapaugu andsid tantsijad, kes jõululaulu taktis jalgu pildusid. Taustaks oleval ekraanil kihutas Märtin ja pritsis tantsijaile liiva silma. Dekoltee oli piripardani täis dressid ülikondade ja kleitide vastu vahetanud spordirahvast. Õhus levisid hurmavad odöörid.

Tantsunumbri lõppedes üritas EOK president Tiit Nuudi kokkutulnutele midagi rääkida, paraku ei olnud ta hääl piisavalt vali ja mikrofon keeldus töötamast. Sama juhtus siis, kui pulti ronis kultuuriminister Signe Kivi. Tema vähemalt lehvitas ühel hetkel kuulajaile. “Helivõimenduse süsteem laseb läbi vaid asjaliku jutu,” kommenteerisid naljahambad. Edaspidi süsteemis tõrkeid ei esinenud.

“Alguses mõtlesin laval toimuvat vaadata. Kui publiku selja taha midagi ei paistnud, tahtsin vähemalt kuulata. Kui midagi kuulda kah polnud, mõistsin, kui hea on sõpradega niisama lobiseda,” naeris karatetreener Herik Tölpt.

Kaia Kanepil pruukis noorsportlasele määratud Rukkilille auhind kätte saada, kui seltskonnafotograafid temale ja teistele tenniseneidudele tormi jooksid. “Aasta paar tagasi ilma teinud vehklemisneiud on kuhugi kadunud. Õnneks asendasid neid kaunitarid reketitega,” märkisid piltnikud Eesti naistespordi kehva seisu ning lasid välklampidel särada.

Pallimängualade esindajad olid peol kiibitseja staatuses. Neil pole koort riisuda niipea võimalik. “Mart Poom valitakse parimaks vaid juhul, kui ta tuleb Inglismaa Premier League´is medalile ja jõuab Meistrite Liigas veerandfinaali. Kuid seejuures on vajalik lisatingimus - Eesti spordil peaks olema kehv aasta,” pesitses jalgpallitegelases Tarmo Lehistes pessimismitont.

Meessportlase valimisel said teise ja kolmanda koha judokad Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin. Ent kõiki kummitab küsimus - kumb kumma pikali paneb? “Pertu surub Aleksei jõuga maha,” arvas pronksimeeste kolleeg Martin Padar, kuid raputas samas käisest paar näidet, kus kergemad mehed on kogukamale tuule alla teinud.

SL Õhtulehe peomeeleolu tõstis piltnik Jarek Jõepera tunnistamine Eesti parimaks nooreks spordiajakirjanikuks. Suitsupääsukese auhinnaga pärjatu aga tõttas pildistama suusakorraldaja Alar Arukuuske, kes optimistlikult kinnitas: “Kui veel nädala külma peab, pole Otepää MK-etapi toimumises enam üldse mingit kahtlust!”

“Muidugi tahaks ma spordiaasta lõpetamisele tulla - juba sellepärast, et siis olnuks jõulud natuke pikemad. Aga töö ootab,” rääkis teist aastat järjest Eesti parimaks naissportlaseks tunnistatud Kristina Šmigun. “Kodus olid nii ilusad rahulikud jõulud, tuletasin isegi kooliaegseid luuletusi meede, et kinki saada.”

Kristina uskus, et teenib mõnel järgmiselgi aastal parima tiitli ja saab siis auhinna ise vastu võtta.

SL Õhtulehe telefonikõne tabas Kristina eile lõunal Vantaa lennujaamast, reisi Helsingi - New York väljumiseni jäi pool tundi. “Salt Lake Citysse jõuame 25 tunni pärast,” teadis Kristina. “Juba homme loodan Ameerikas suuskadel olla.”

Kevadel maailma karika napilt Bente Skari-Martinsenile jätnud suusataja ütles, et peale 10. jaanuari MK-etapi tema USA kalendris kindlaid võistlusi pole. Ent kuid Ameerikas harjutanud õde Katrin pidi lennujaama vastu tulema ja siis muudest võimalustest täpsemalt rääkima. “5. või 6. jaanuaril toimub Park Citys üks võistlus, millel võib startida iga turist - järelikult võin mina ka,” muigas Kristina.

Kui maailma parimad meessuusatajad jäävad tulevase olümpialinna Salt Lake City MK-etapist enamikus kõrvale, siis naised peaks Kristina teada kohal olema: “Bente Skari, Julija Tšepalova ja Larissa Lazutina tulevad kindlasti.”

Vigastatud Kaisa Varise viimaste nädalate käekäigu kohta ei osanud Kristina midagi kosta: “Iseendaga on nii palju tegemist, et teiste asju pole mahti uuridagi.”

“Aasta treeneri tiitel tähendab mulle ütlemata palju, sest see on tunnustus kogu Eesti judorahva tööle,” ütles Aavo Põhjala. “Judo edu taga on meie kõigi, ka mu esimeste treenerite Andres Lutsari ja Riho Rannikmaa järjepidev töö.”

“Järjepidevust näitab tõsiasi, et Eesti judo ei koosne üksnes olümpiamedalistidest Indrek Pertelsonist ja Aleksei Budõlinist,” jätkas Põhjala. “Tippude selja taga seisavad napilt olümpiapiletita jäänud Martin Padar ja Dmitri Budõlin, lisaks mitu Euroopas esikümnesse jõudnud juuniori ja hulk päris noori tulevikumehi. Oleme käinud rasketel aegadel läbi tule, vee ja vasktorude, pika tee jätkamiseks on hea vahepeal tibake tunnustust saada.”

Medalite taustal edenevad Põhjala vaimusilmas kogu judorahva suhted. “Usun, et näiteks Padar mõistab nüüd: arenguks peab harjutama koos Pertelsoni ja Budõlinitega. Tema potentsiaal on tohutu, ehk saame kasvuraskustest üle. Oleme teinud vigu, aga püüame neist õppida.”

Treenerite Ühenduse juhatuse liikmena mõtleb Põhjala, kuidas ületada noorte- ja täiskasvanute klassi vaheetapp. “Juunioride rahastamiseks pole õieti vahendeid leitud, meie spordi tulevik sõltub selle küsimuse lahendamisest.”

Eesti parimaks võistkonnaks valitud Markko Märtin ja Michael Park ei leidnud võimalust piduõhtule ilmuda. “Kõiksugu muid tegemisi kuhjus liiga palju, peoletulekuks ei jäänud mahti,” tõdes Märtin telefonitsi SL Õhtulehele.

Esimese Eesti rallisõitjana tehasemeeskonna palgalehele jõudnud Märtin pidas enda ja inglasest kaardilugeja Michael Parki parimaks valimist tunnustuseks kogu Eesti autospordile. “Mulle endale polnud tiitel kuigi tähtis, ent toetajate ja kaasaelajate jaoks oli see oluline,” mõtiskles Märtin. “See on tänutäheks nende tööle.”

Tiheda võistlusgraafiku tõttu harva kodus viibiv Märtin pole kohaliku spordielu sügavustesse tunginud. “Uudiseid ammutan ajalehtedest, tõsisemalt jälgin ainult korvpalli,” sõnas ta. “Delta Eesti meistritiitel oli tubli saavutus. Kodus viibides käin nende mänge spordisaalis vaatamas. Ikkagi kodulinna meeskond.”

Jaanuaris kihutavad Märtin ja Park Subaru meeskonna teise numbrina Monte Carlo MM-rallil. Enamus teste on juba sooritatud ning seni naudivad rallimehed teenitud puhkust. “Veel nädal aega saab kodus hinge tõmmata,” rõõmustas Märtin. “Siis algab taas tihe võistluste ja testimiste karussell.”