Jalgpall

Andres Vaher | Mugavustsoonist välja! Uute ja uhkete võitude järele 

Andres Vaher, 2. juuli 2020 09:26
TJK Legion võitis 2014. aastal Rootsis toimunud Gothia Cupi B-11 vanusgrupis. Finaalis tuldi välja 0:1 kaotusseisust ning võideti 4:2 Rootsi meeskonda Råslätts SK. Foto: EJL
Poole aasta eest, vahetult enne meie koondise 0 : 5 kaotust Hollandis, tõi Eesti koondise endine peatreener Jelle Goes Amsterdam ArenA-l siinkirjutaja vahendusel Postimehe jalgpallisõpradest lugejateni mitu tähendusrikast mõtet.
  • Lugu ilmus ajakirja Jalka juunikuu numbris.

Samal teemal

* „Hollandi klubid nõuavad mängijatelt, aga eelkõige treeneritelt aina rohkem. Kuidas teie tippklubid treenivad ja milline on nende mängufilosoofia? Kui palju ja süvenenult nad noortega tegelevad? Mis tasemel on treenerid? Milline on nende töö kvantiteet ja kvaliteet? Kas andekatele noortele kulutatakse lisaaega?“

* „Saan rääkida oma kogemusest ja Hollandi selgest rõhuasetusest: võtmesõna on lisatöö talendiga. Koos spetsialistiga, mitte üksi. Ilma selleta kaugele ei jõua. Paljudes klubides on igal noorel arenguks eriprogramm. Ülevaade on ka nende magamisest, toitumisest ja sellestki, kas vaba aega veedetakse FIFA või mõne muu videomängu seltsis.“

* „Kõige tähtsam on treenerite tase ja noortele osutatav tähelepanu. Ma ei tea, kas olete ses vallas liikunud muule maailmale lähemale või jäänud kaugemale. Kindlasti tuleb osata olla äärmiselt enesekriitiline.“ 

Goes on noortetöö vallas vaieldamatult tunnustatud ja palju näinud ekspert. Olnud Hollandi alaliidus tehniline direktor ja noortekoondiste treener, tegutsenud nii kodu (PSV, praegu Utrecht) kui välismaa (Moskva CSKA) tippklubides. Kahtlemata ei pea me kedagi alandlikult kummardama või ühtegi muud süsteemi pimedalt kopeerima, kuid säärane välispilk peaks andma vähemalt veidi mõtteainet.

Ehk: kus me siis õigupoolest omadega asume?

Aina noorenev elukutseliste liiga

Tulemus on spordis tõe esimene kriteerium ja jääb selleks. Aga ma ei keskendu siinkohal võrdlusele, kuidas on meie noortekoondistel aegade lõikes rahvusvahelisel tandril läinud. Seda on juba tehtud ja piisab kokkuvõttest: läheb paremaks, aga võiks minna veel palju paremini.

Püüaks veidi süüvida tulemuste taha. Sellesse, mis eelneb ja toob tulemuse. Või ei too. Ehk põhjuste valikusse (see tähendab väikesesse osasse). Need kirjaread annavad parema ühispildi, kui neid lugeda komplektis eelmise artikliga, kus kodused vastutajad olukorrale riigis asjatundliku hinnangu annavad.

Eesti klubid on siin valinud paljuski erineva tee. Kes panustab järelkasvu rohkem, kes vähem; kes räägib pildi tegelikkusest ilusamaks (ehk petab sisuliselt iseennast); kes on majaehitusel alles vundamendi juures ja ootab õige teeotsa valimisega.

Et tervikpilt kokku joonistuks, lisame kaks kõnekat fakti. Esiteks: kõik kolm meie tippliigat (Premium, esiliiga ja esiliiga B) noorenevad suurel kiirusel. Teiseks: jalgpalliliidu prioriteet number üks on viimastel aastatel Premium liiga täisprofessionaalseks muutmine, milleni tänavusest ka jõuti. Siit loogiline küsimus: kas meie klubide järelkasv on professionaalsust eeldaval aina paremal tasemel või on tegemist pelgalt forsseerimisega?

Meetme põhjus on selge: hoida jalgpallureid jalgpalli juures, vanusest sõltumata. „Jalgpall ei ole Eesti kultuuriruumis kahjuks a ja o seisuses. See kajastub liiga prestiižis ja mõistagi ka palkades – kaugeltki mitte ainult mängijate omades. Näiteid, kus pole võimalik peret ära toita, kuuleb pidevalt. Innustavaid edulugusid, kus Eestist minnakse headesse liigadesse ja klubidesse, on vähe,“ sõnastab Eesti U19 koondise ja Nõmme Unitedi peatreener Martin Klasen murekoha.

Leppida või minna läbi seina?

Jõuame klubide, treenerite ja mängijate mentaliteedini. Juba veerand sajandit on vaieldud, kui oluline on noorteklassides tulemus. Kõneldud heade inimeste kasvatamisest, reaalsustajust, kuldse kesktee leidmisest ja muust säärasest.

Mart Poom ja Ragnar Klavan ei jõudnud Inglismaale, sest olid realistid. Vastupidi. Nad olid iga päev valmis eirama reaalsust. Minema läbi seina. Ja nad läksidki.

Tallinna Legioni 2003 sündinud poisid võitsid kuue aasta eest maailma suurima jalgpalliturniiri Gothia Cup. „Nad oskasid juba 11aastastena võita. Olime nii kasvanud ja kasvasime samamoodi ka edasi. Kui me kõik seal kallistasime ja suuremate riikide klubide esindajad õnne soovisid... See tunne on meid kõik need aastad saatnud. Pole küsimustki, kas taolised võidud innustavad poisse jalgpallile pühenduma või trennist lahkuma.“

Ennustan: pikas jooksus on võitjad need, kes endile puudujääke selgelt tunnistavad, vabanevad rusuvast mõttestambist „laste pearahaga saab ju ka esindusmeeskonda ülal pidada“ ning investeerivad treenerite ja treeningute kvaliteeti. Ehk tahavad liikuda akadeemia mudeli poole. Ühtlasi peaks vähenema juhtumid, kus suure klubi president on üksnes raha annetav ja treenereid vahetav kõrvaltvaataja. Ta peaks olema süsteemi juht, ideoloog ja ka vastutaja – isegi juhul, kui igapäevase töö teeb ära klubi kontor.

Koondised vajavad rahvusvahelisi mänge

U17 koondise eriprojekt on näidanud, et suudame küll. Jah, selle vanuse keskmine tase on Eesti oludes tavatult hea. Aga külvatud ususeemet – kui panustame, tegevused läbi mõtestame, kedagi ei karda ja väga tahame, siis oleme võimelised ka üle oma varju hüppama – ei võta see ju ometi.

Paraku võib meie noortekoondiste ühtse vereringe korraldamises täheldada pigem liiga palju mugavustsoonis kümblemist kui ambitsioonikust. Reaalsele pingutamisele eelistatakse pigem lihtsamaid lahendusi. Paljud riigid – teiste hulgas näiteks Läti ja Leedu – saadavad sageli koondisi, vahel kasvõi piirkondlikke, rahvusvahelistele turniiridele. Mõistetakse, et kokkupuude maailmaga arendab alati rohkem kui omas mahlas praadimine.

Põhja-Iirimaal juurutati aastaid tagasi süsteem, kus noortekoondised käisid kindlal perioodil iga nädal kolm korda koos. Treeningmängudest, võistlustest ja reisidest rääkimata. Alaliit andis lihtsalt konkreetse korralduse ja nii oli. Meil on taustalt kuulda, kuidas klubid vahel kulmu kortsutavad, kui noormängijate laviin peab koondisse minema. Jah, Põhja-Iirimaal on klubide süsteem ja ka vahemaad meist erinevad, aga siiski: eesmärgi nimel asuti tegutsema.

Ehk summa summarum: rohkem auahnust, kastist välja mõtlemist, julgust ja teotahet! Nii klubidele kui jalgpalliliidule.

* * *

Maailma noored jalgpalliliigad 

Veebilehekülg Football Observatory vaatles eelmise hooaja põhjal kõikide maailma kõrgliigade vanuselist koosseisu. Piiriks võeti 21 eluaastat ja vaadeldi mängus keskmiselt väljakul viibitud minuteid. Eesti Premium liiga hõivas tabelis neljanda koha (jagades seda Lätiga), samuti Tallinna Kalev klubide võrdluses.

MEISTRILIIGAD

  • Slovakkia 29,0%
  • Uus-Meremaa 28,8%
  • Iirimaa 28,8%
  • EESTI 28,6%
  • Läti 28,6%
  • Holland 27,9%
  • Jamaica 27,3%
  • Moldova 27,2%
  • Montenegro 26,7%
  • Singapur 25,9%
  • 19. Soome 19,4%
  • 36. Prantsusmaa 15,0%
  • 44. Leedu 13,5%
  • 66. Saksamaa 9,8%
  • 74. Inglismaa 8,5%
  • 76. Itaalia 7,7%
  • 79. Hispaania 7,0%

KLUBID

  • Wellington Phoenix (Uus-Meremaa) 93,3%
  • Young Lions (Singapur) 81,1%
  • UC Dublin (Iirimaa) 78,0%
  • Tallinna Kalev 73,1%
  • Riia Metta/LU (Läti) 61,3%
  • Nordsjælland (Taani) 58,5%

...

  • Viljandi Tulevik 52,2%
  • Kuressaare 37,5%
  • Tartu Tammeka 33,4%
  • Paide Linnameeskond 31,0%
  • Tallinna FC Flora 28,9%
  • Narva Trans 13,7%
  • Nõmme Kalju 6,4%
  • Tallinna FCI Levadia 5,1%
  • Maardu Linnameeskond 4,5%

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee